Ajal, mil Paulus kirjutas oma kirja filiplastele, oli ta Roomas vangis. Ta oli jalgupidi aheldatud kahe sõduri külge, kes olid kummalgi pool ta kätt. Sealsed olud olid kohutavad ja Paulus kannatas häbiväärseid asju, omamata mingeidki õigusi või vähimatki aega omaette olemiseks.
Jeesus rääkis loo ühest noorest mehest, kes võttis välja oma osa isa pärandusest ja laristas selle maha laia elu peale. Nii olid tal ühel hetkel näpud põhjas ja ta tervis ning vaim olid räsitud, mistõttu olles omadega kõige madalamas punktis, otsustas ta oma isa juurde tagasi pöörduda. Piibel ütleb: „Ja ta tõusis ja asus teele oma isa juurde. Aga kui ta alles kaugel oli, nägi isa teda ja tal hakkas hale ning ta jooksis ja langes poja kaela ja andis talle suud.“ (Luuka 15:20)
„Seepärast, vöötanud oma mõistuse niuded ja olles täiesti kained, lootke armule, mida teile pakutakse Jeesuse Kristuse ilmumises… saage pühaks kogu oma käitumisega, nii nagu on püha see, kes teid on kutsunud; sest kirjutatud on: „Olge pühad, sest mina olen püha!” (1. Peetruse 1:13-16).
Selleks, et üks usklik võiks täie kindlusega paluda ja ka saada Issandalt midagi, peab ta järgima palve seaduspärasusi, mis pandud paika Isa enda poolt. Juhiseid palveks leiab laiali pillutatuna üle kogu Piibli ning kuuletumine neile avab kanalid Isa väljasirutatud käeni, mis ulatub kõigi abivajajateni.
Mida saab Jumala rahvas teha, et liigutada Jumala südant ohtlikel hädaaegadel? Ons’ kogudus üldse võimeline midagi tegema? Kas peaksime istuma ja ootama, kuni Jeesus tagasi tuleb või on meid kutsutud tegema drastilisi samme? Kui kogu maailm me ümber on värisemas ja inimeste südamed nõrkevad hirmust, ons’ siis meie osa haarata vaimulike relvade järele ja sõdida vastase vastu? Pole kahtlustki, et Kristuse järgijatel on oma roll täita neil pimedatel aegadel, kuid mida me siis tegema peaksime? Kas peaksime joonduma kogu ülejäänud maailmaga, haarates oma osa järele? Mitte iialgi!
„Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile.“ (Johannese 14:27) See erakordne sõna Jeesuselt hämmastas kahtlemata jüngreid. Nende silmis oli tegu pea võimatu tõotusega – Kristuse rahust pidi saama nende rahu. Need 12 meest olid imetlenud rahu, mida nad olid näinud Jeesuses viimase kolme aasta jooksul. Nende Isand oli alati rahulik ega tundnud kunagi hirmu. Tundus, et ükski olukord ei löönud Teda rivist välja. Ja nüüd korraga lubas Jeesus neile seda sama rahu!
„Sellest päästest te rõõmustate üliväga, ehkki praegu peate mõnda aega kurvastama mitmesugustes kiusatustes, et teie usk läbikatsutuna leitaks palju hinnalisem olevat kullast, mis on kaduv, ent mida siiski tules läbi proovitakse, ja oleks teile kiituseks, kirkuseks ja auks Jeesuse Kristuse ilmumisel, keda te armastate, kuigi te ei ole teda näinud, kellesse te praegu teda nägemata ometi usute ja rõõmustate üliväga kirgastatud rõõmuga, kui te võtate vastu usu eesmärgi - oma hingede pääste.“ (1. Peetruse 1:6-9).
Tõelise Kristuse järgijana pead sa tänapäeval võitlema kõikvõimalike häältega enda ümber, pidades samal ajal võitlusi ka oma meeltes. Eranditult iga viimne kui Jumala püha on kaasatud sellesse salajasse sõtta. Me näeme Piiblist, kuidas isegi kuningas Taavet koges võitlusi oma meeltes ja mõtetes.
Ajal, mil maailm on tunnistajaks ühele rahutusele teise järel, kasvab rahutus ka neis endis ja „inimesed jäävad hingetuks maailma peale tulevate sündmuste kartuses“ (Luuka 21:26). Taoliste rahutute aegade kohta on olnud mitmeid prohvetlikke hoiatusi, mis puudutavad maavärinaid, põuaaegu ja katke. Ühtlasi on kasvanud huvi ülestõusmise ja lõpuaegade vastu. Paljude jaoks aga on Jumal sellest võrrandist välja jäänud. Usklikke on küll õhutatud palvetama ja valmistama end ette, kuid patused kehitavad lihtsalt õlgu. Jumalakartmatud lihtsalt ei kuula.
Jumal ei tunne vähimatki rõõmu oma laste proovilepanekutest. Piiblis on öeldud, et Kristus tunneb meile kaasa kõigis me katsumustes, saades puudutatud me nõtrustest. Ta ütleb Ilmutuse 2:9 kogudusele: „Ma tean su viletsust ja vaesust.“ Ehk teisisõnu ütleb Ta: „Ma tean, millest oled läbi minemas. Sa ei pruugi seda ehk mõista, kuid ma tean sellest kõike.“