Jeesus rääkis loo ühest noorest mehest, kes võttis välja oma osa isa pärandusest ja laristas selle maha laia elu peale. Nii olid tal ühel hetkel näpud põhjas ja ta tervis ning vaim olid räsitud, mistõttu olles omadega kõige madalamas punktis, otsustas ta oma isa juurde tagasi pöörduda. Piibel ütleb: „Ja ta tõusis ja asus teele oma isa juurde. Aga kui ta alles kaugel oli, nägi isa teda ja tal hakkas hale ning ta jooksis ja langes poja kaela ja andis talle suud.“ (Luuka 15:20)
Miski ei takistanud seda isa andmast andeks oma pojale, kes ei pidanud ise mitte midagi tegema, kuna isa oli juba pakkunud talle lepitust. Ta jooksis oma pojale vastu niipea, kui nägi teda tulemas ja embas teda kõige täiega. Fakt on see, et andestus pole mingi probleem ühegi armastava isa jaoks. Nõnda samuti pole ka me taevasel Isal mingit probleemi andestada, kui Ta näeb oma lapsi meelt parandamas. Kuid selles isa embuses peitus ka igatsus näha oma poega saamas taastatud. Ta igatses oma lapse seltskonna-, ligiolu ja suhtluse järele. „Vennad, et meil on siis Jeesuse vere varal julgus sisse minna kõige pühamasse paika - selle tee on ta avanud meile…siis mingem Jumala ette siira südamega usukülluses…“ (Heebrealastele 10:19-20, 22).
Usklikud on enam kui teadlikud Kristuste Kolgata ristitöö inimlikust poolest. Sellest, et see tõi andestuse me pattude eest, andis võiduväe kõigi sidumiste üle ning tõotas muidugi ka igavest elu. Samas aga peitub ristis teinegi kasutegur ja see on miski, mis toimib Isa kasuks. Rõõm, mida Ta kogeb iga kadunud poja vastu võtmise üle oma kojas.
Mu armsad, ülal mainitud tähendamissõna kadunud pojast pole niivõrd seotud poja naasemisega koju, kuivõrd see on seotud isa rõõmuga poja naasemise üle. Nõna on ka me taevase Isaga. Ta süda on täis tohutut head meelt, kui siseneme julgelt Tema ligiollu, et olla osaduses Temaga.