Mida saab Jumala rahvas teha, et liigutada Jumala südant ohtlikel hädaaegadel? Ons’ kogudus üldse võimeline midagi tegema? Kas peaksime istuma ja ootama, kuni Jeesus tagasi tuleb või on meid kutsutud tegema drastilisi samme? Kui kogu maailm me ümber on värisemas ja inimeste südamed nõrkevad hirmust, ons’ siis meie osa haarata vaimulike relvade järele ja sõdida vastase vastu? Pole kahtlustki, et Kristuse järgijatel on oma roll täita neil pimedatel aegadel, kuid mida me siis tegema peaksime? Kas peaksime joonduma kogu ülejäänud maailmaga, haarates oma osa järele? Mitte iialgi!
Prohvet Joeli ajal lähenes Iisraelile selline pimeduse päev, mille sarnast poldud eales varem ajaloos nähtud. Prohvet hüüdis: „Oh seda päeva! Sest Issanda päev on ligidal…“ (Joeli 1:15) Joeli nõu Iisraeli rahvale sel pimedusehetkel oli: „Aga veel nüüdki ütleb Issand: Pöörduge minu poole kõigest südamest, paastudes, nuttes ja kurtes… pöörduge Issanda, oma Jumala poole, sest tema on armuline ja halastaja, pika meelega ja rikas heldusest, ja tema kahetseb kurja!“ (Joel 2:12-13).
Jumal esitas siin kogudusele ühe kutse: „Ärge heituge ega andke maad meeleheitele. Te ei tohi uskuda saatana valesid, et enam pole mingit lootust.“ Joeli sõnul pidi rahvas selle asemel hoopis hüüdma: „Issand, peata need süüdistused omaenda nimel. Ära lase oma kogudusel olla enam kauem pilkealune.“ Ja Issand vastas: „Isegi praegu, mil olete tõuganud mu välja oma ühiskonnast ja arm näib võimatu nähtusena; kui inimesed on heitnud nalja mu hoiatuste üle ja hirm ning kõhedus katavad maad – isegi siis tahan õhutada teid pöörduma tagasi mu poole ja ilmutama maailmale minu armulikkust.“
Saatan tahab panna kogudust uskuma, et enam pole mingit lootust, kuid Jumal tuleb me juurde läbi Joeli kaudu esile tulnud sõna, öeldes: „On armu ja lootust ja seda isegi praegu veel. Ma olen hea ja pikameelne, mistõttu on taas aeg pöörduda palves mu poole.“ On aeg pöörduda palves Jumala poole ja seda rohkem, kui eales varem!