Ajal, mil maailm on tunnistajaks ühele rahutusele teise järel, kasvab rahutus ka neis endis ja „inimesed jäävad hingetuks maailma peale tulevate sündmuste kartuses“ (Luuka 21:26). Taoliste rahutute aegade kohta on olnud mitmeid prohvetlikke hoiatusi, mis puudutavad maavärinaid, põuaaegu ja katke. Ühtlasi on kasvanud huvi ülestõusmise ja lõpuaegade vastu. Paljude jaoks aga on Jumal sellest võrrandist välja jäänud. Usklikke on küll õhutatud palvetama ja valmistama end ette, kuid patused kehitavad lihtsalt õlgu. Jumalakartmatud lihtsalt ei kuula.
Jeesus ütles, et kui näeme kõiki neid asju sündimas, peaksime tõstma oma pilgu üles ja rõõmustama, sest me lunastus on ligi (vt Luuka 21:28). Kristlastena on me kohus „kinnitada“ oma usku, mis tähendab, et see on stabiilne ja vankumatu. Piibel ütleb, et see on meie võimuses seda teha. „Aga ta palugu usus, ilma kahtlemata, sest kahtleja sarnaneb tuule tõstetud ja sinna-tänna paisatud merelainega. Selline inimene ärgu ometi arvaku, et ta midagi saab Issandalt.“ (Jaakobuse 1:6-7). Ehk Jumal ütleb meile: „Kui maailm vaatab neil aegadel värisedes ja ärevana mu rahva peale, peavad nad nägema neis usku, mis püsib kindla- ja vankumatuna. Mistõttu usklik – ankurda oma usk! Võta kindel koht sisse ja ära iialgi anna alla!“
Maailm ei vaja rohkem jutlusi usu kohta. Uskmatud peavad saama näha illustreeritud jutlust – meeste ja naiste elusid, kes elavad oma usku välja maailma ees. Maailm peab nägema, kuidas Jumala rahvas läheb läbi samadest katsumustest ja hävingutest nagu nemadki, jäädes ometigi vankumatuks.
„Selle (usu) kohta on ju esivanemad saanud tunnistuse.“ (Heebrealastele 11:2) Kui hoiame rasketel aegadel oma usu alal, kogeme Pühalt Vaimult samasugust kinnitust: „Hästi tehtud! Oled Jumala tunnistus maailmale. Teised vaatavad su peale ja võivad kuulutada, et lootus on siiski olemas.“