Ajal, mil Paulus kirjutas oma kirja filiplastele, oli ta Roomas vangis. Ta oli jalgupidi aheldatud kahe sõduri külge, kes olid kummalgi pool ta kätt. Sealsed olud olid kohutavad ja Paulus kannatas häbiväärseid asju, omamata mingeidki õigusi või vähimatki aega omaette olemiseks.
Mõtle korra. Siin oli mees, kes oli olnud väga aktiivne, rännates nii maad- kui merdpidi, et kohtuda ja olla osaduses Jumala rahvaga. Paulusele valmistas suurimat rõõmu koguduste külastamine, mille ta ise oli maailma eripaigus rajanud. Nüüd aga korraga oli ta ahelais, olles sõna otseses mõttes köidetud kõige kalgimate ja ropumate meeste külge, keda eales ilma peal nähtud.
Osa kristlasi, kes Paulust tundsid, hakkasid nurisema, öeldes, et ta häbistab oma olukorra tõttu evangeeliumi. Paulus aga oli otsustanud leida selleski olukorras mingit Jumala eesmärki, mis oli ta nii kaugele viinud. Selle asemel, et küsida: „Miks see küll minuga juhtus?“, otsustas ta hoopis vaadata, kuidas ta sellele kõigele reageerib? See jumalasulane otsustas: „Ma ei saa muuta seda, kus omadega olen. Küll aga tean, et kõik mu sammud on juhitud Issanda poolt. Seetõttu ka tahan ülendada Kristust ning olla tunnistuseks Temast, mis sest, et olen ahelais.“
„Kristus saab täiesti avalikult ülistatud minu ihus, olgu elu või surma läbi.“ (Filiplastele 1:20). Paulus polnud vähimalgi määral eemaldunud või ükskõikne oma olukorra suhtes. Küll aga oli ta kindel, et Jumala Sõna hinnatakse tema reaktsiooni põhjal tema kannatustele. „Kui Kristust kuulutatakse igal kombel, olgu tagamõttega, olgu tõemeeli, siis selle üle ma rõõmustan. Kuid tahan ka edaspidi rõõmustada.“ (Filiplastele 1:18).
Pauluse suhtumine on võrratu eeskuju sellest, kuidas meiegi peaks reageerima rasketele oluordadele elus. Jah, meil on võimalus lasta raisku kõik oma homsed, oodates ärevalt, millal meid päästetakse me kannatustest. Kuid kui sellest saab kogu me tähelepanu keskpunkt, jääme me ilma oma katsumustest vabanemise imest ja rõõmust. Pauluse sõnum filiplastele oli: „Olge ikka rõõmsad Issandas! Taas ma ütlen: Olge rõõmsad!“ (Filiplastele 4:4) Nõnda ütlen siis minagi teile: „Olge ikka rõõmsad Issandas!“