„Sellest päästest te rõõmustate üliväga, ehkki praegu peate mõnda aega kurvastama mitmesugustes kiusatustes, et teie usk läbikatsutuna leitaks palju hinnalisem olevat kullast, mis on kaduv, ent mida siiski tules läbi proovitakse, ja oleks teile kiituseks, kirkuseks ja auks Jeesuse Kristuse ilmumisel, keda te armastate, kuigi te ei ole teda näinud, kellesse te praegu teda nägemata ometi usute ja rõõmustate üliväga kirgastatud rõõmuga, kui te võtate vastu usu eesmärgi - oma hingede pääste.“ (1. Peetruse 1:6-9).
Peetrus ütleb, et meil peame mõnda aega minema läbi teatud katsumustest. Ma ise küll sooviks, et kõik mu raskused kestaks vaid lühikest aega, aga sina? Kuid Peetrus ei räägi vaid lühikesest ajast. Ta ütleb, et seni, kuni elame siin maa peal, pole meil kuhugi põgeneda tuliste katsumuste eest, mis põhjustavad meile pinget ja stressi. Nii et, elades endiselt oma maises ihus, ei peaks me neid kannatusi kuidagi imelikuks pidama. Jumal aga on me kannatustest igati teadlik ja võtab nende osas ka midagi võimast ette.
1. Peetruse 1:6 on öeldud: „Sellest päästest te rõõmustate…“ Samas ootab Jumal, et rõõmustaksime ka keset oma kannatusi. Kuidas aga see peaks veel võimalik olema? Kreekakeelne sõna, mis viitab rõõmustamisele, tähendab antud kontekstis kui rõõmust hüppamist. Sama sõna on kasutatud ka Apostlite tegude raamatus, kui Peetrus pani jalutu mehe peale käed ja too sai terveks (vt Apostlite teod 3:9). Samas on kannatuste keskel rõõmustamine igati loogika vastane ja mõistetav vaid selles valguses, mida Issand me eludes kannatuste kaudu korda saadab. Kolm juudi meest visati põlevasse ahju, kuid selle asemel, et tules ära põleda, tulid nad sealt tervematena välja kui eales varem, et tuua au Jumalale. Nende vankumatu usk Jumalasse avaldas isegi kuningale muljet (vt Taanieli 3:20-29)
Meile meeldib lugeda kõiki neid tunnistusi, kuid Jumal on see sama, kes Ta oli tookordki. Ta on koos meiega läbi kõigi meie katsumuste ja toob meile võidu, kui vaid usaldame Teda täienisti.