Jeesus ütles, et Ta tuli otsima ja päästma neid, kes on kadunud. Tema, kel oli vägi vaigistada tuult ja tormi, kuid kes samas tuli kui alandliku teenrina. Evangeeliumid räägivad, kuidas Ta kuulas kannatlikult inimeste südantlõhestavaid appihüüde. Suurel hulgal inimesi anus Jeesust, et Ta päästaks neid nende kannatustest ja täidaks nende vajadused. Ta tervendas haigeid, avas pimedate silmi ja kurtide kõrvu, vabastas tummade keele ja pani jalutud käima. Jeesus vabastas aheldatuid kõikvõimalikest sidumistest ja äratas isegi surnuid üles.
Keegi ei armastanud inimesi nii palju, kui Jeesus. Ta kurvastas ühes rahvahulkadega, nähes neid kui kadunud lambaid, kes vajasid karjast. Fakt on see, et ajaloos ei leidu ühtki teist isikut, kes vääriks sellist lugupidamist, austust ja armastust, kui Jeesus Kristus. Ta oli kaastundlik inimeste suhtes, keda Ta kohtas. Ta nuttis maailma vaimse pimeduse pärast, andes oma elu kõigi me eest. Kuid vaatamata kõigele heale, mida Jeesus tegi, vihkas maailm Teda vähimagi põhjuseta.
Mida küll Jeesus tegi, et Teda põlati nii Tema enda elupäevil, kui tänapäevalgi? Kõige lihtsamalt öeldes – maailm vihkas Teda, kuna Ta tuli kui valgus päästma kõiki pimedusest. Ta kuulutas: „Mina olen maailma valgus. Kes järgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus.” (Johannese 8:12) Jeesus ütles ka: „Igaüks, kes teeb halba, vihkab valgust ega tule valguse juurde, et ta tegusid ei paljastataks.“ (Johannese 3:20).
Jeesus lubas vabastada inimesi nende pimeduse ahelaist ja saatanliku mõju alt. Samas see, mida me kristlastena näeme püha vabaduse annina, seda peab maailm sidumiseks. Taolised inimesed armastavad oma pattu ja neil pole vähimatki soovi saada vabaks neist.
Maailma Valgus on tulnud ja elab su sees. Kui võtad vastu selle tõe ja käid Jumala Vaimus, kiirgad ka välja seda valgust neile, kes on su ümber.