„Ta on teinud patuks meie asemel selle, kes patust midagi ei teadnud, et meie saaksime Jumala õiguseks tema sees.“ ( 2 Korintlastele 5:17). Mina usun, et õigeksmõistmine usu kaudu on kogu kristluse põhialus. Sa ei saa kogeda tõelist rahu ja hingamist enne, kui oled veendunud, et sa ei saa kunagi omaenda tegudest õigeks Jumala ees.
Kui sa ei mõista Kristuse täiuslikku õigsust, mis kuulub sulle läbi usu, saad sa elama elu täis higi ja pisaraid, püüdes olla Jumalale meelepärane läbi käsumeelsete, lootusetute püüete saavutada omaenda õigsus. Kuid tõde on see, et sul ei saa kunagi olema mingit õigsust, mida Jumala ette tuua.
Analoogne kirjakoht Jesaja raamatus ütleb, et kogu me enda õigus on kui määrdunud riie Jumala ees (vt Jesaja 64:5). See ei tähenda nüüd seda, otsekui Jumal põlgaks me häid tegusid. Üldse mitte. Jumal vägagi hindab me häid ja õiglasi tegusid, mistõttu peaksime tegema neid nii palju kui võimalik. Kui sa aga arvad, et teenid nendega oma pääste välja, siis sel juhul pole nad enamat väärt kui vaid määrdunud räbalad.
Loomulikult võivad su head teod tekitada sinus hea tunde. Nii näiteks võid täiega nautida võidu- ja rahulolu tunnet, kui oled suutnud seista vastu mõnele kiusatusele. Kuid langedes järgmine päev tagasi pattu, kaotad kiiresti ka oma rõõmu. Arvad, et Jumal on pahane su peale ja et sa ei jõua kunagi omadega kusagile.
Taoline tunnete üles-alla pendeldamine võib tuua kaasa ühe üsna nutuse elu. Miks? Sest sa püüad olla Jumalale meelepärane oma lihalikus loomuses. Kuid tea, mu armas, et mitte ükski lihaliku loomuse õige tegu ei jää iial Jumala ees püsima. Isegi need kõikse parimad me seast – need kõige kõrgema moraali ja jumalakartlikkusega usklikud – on kukkunud haledalt ja jäänud ilma Jumala aust. Mitte keegi meist ei saa iialgi kogema Isa vastuvõttu tänu me endi tegudele. Küll aga on hea uudis see, et me oleme täielikult vastuvõetud Tema poolt läbi Kristuse.