Enamus kristlastele on järgnev piiblisalm igati tuttav: „Sest meil pole niisugune ülempreester, kes ei suuda kaasa tunda meie nõrkustele, vaid selline, kes on olnud kõigiti kiusatud nii nagu meie, ja siiski ilma patuta.“ (Heebrealastele 4:15). Näeme siin, et me Ülempreester Jeesus kogeb meie kannatusi ühes meiega. Teisisõnu – Issand saab isiklikult puudutatud me valust, segadusest ja meeleheitest, mida kogeme. Pole ühtki asja meie läbielamistes, mida Ta poleks juba ühel või teisel moel kogenud.
Kuna meil aga on nii võrratu Ülempreester, on meile antud ka juhised „minna julgusega armu aujärje ette, et me halastust saaksime ja armu abiks leiaksime parajal ajal!“ (Heebrealastele 4:16). Meile öeldakse, et me Päästja teab täpselt, millest oleme läbi minemas ja Ta teab ka seetõttu, kuidas meid oma armuga üle külvata.
Oleme kuulnud enamus teoloogilisi definitsioone armu kohta: väljateenimatu soosing, Jumala headus, Tema eriline armastus. Kuid kui katsumused tulevad, on see meie teha, kuidas me neile reageerime. Iiobi raamatust on näha, kuidas ta naine kibestus täiega kirjeldamatu tragöödia tõttu, mis neid tabas. Oma rumaluses süüdistas ta Jumalat ning õhutas Iiobit: „Nea Jumalat ja sure!“ (Iiob 2:9). Ehk teisisõnu ütles ta: „Miks lasi küll Jumal nii kohutaval tragöödial tabada me jumalakartlikku perekonda?“ Kuid isegi keset oma tohutut leina ja valu, kuulutas Iiob siiski, et löögu või Jumal teda maha – tema usaldab ikka oma Jumalat. Iiob ütles: „Vahet pole, kui ka mu paised mind hauda viivad. Ma ei loobu kunagi kindlast teadmisest, et Jumal teab, mida teeb. Ja isegi, et ma ei mõista sellest grammigi, siis ma tean, et Jumalal on üks igavikuline eesmärk selle kõigega.“
Mu armsad, te hetke kannatused toovad esile midagi väga väärtuslikku te elus, kuna teid vormitakse nende kaudu armu jagajateks.