„Aga Issanda päev tuleb nagu varas (ootamatult).“ (2. Peetruse 3:10) Jumal kasutab oma ustavaid sulaseid – vahel neid, kes kuulutajaiks rahvastele ja vahel neid, kes alandlikud, tundmatud ja varjul vahimehed – et anda edasi oma hoiatavaid sõnumeid. Ainult need, kes pole armunud sellesse maailma ja igatsevad Issanda taastulemise järele, omavad seda sõnumit kõlamas oma südameis.
Jumal hoiatab oma ustavaid, et kui ootamatu häda ja häving tabavad, ei niida see neid hirmuga jalust. Kui hirmuäratavad sündmused aset leiavad, peab Jumala rahvas teadma, et kõik, mis on toimunud, pole lihtsalt juhus või suvaline õnnetus. Nad peavad kandma Kristuse rahu oma südameis, teades, et me Jumal on endiselt kogu universumi valitseja. Jumala rahvas ei sattu paanikasse, kui teiste inimeste südamed nõrkevad hirmust, nähes kõiki neid asju, mis maad tabavad.
Peetrus jätkab: „Siis hukkuvad taevad raginal, algained lagunevad lõõmates ning maad ja tema tegusid ei leita enam.“ (2. Peetruse 3:10) Kellele Peetrus neid sõnu räägib? Vastus sellele peitub 2. Peetruse 3:1: „Mu armsad, see on nüüd juba teine kiri, mille ma teile kirjutan.“ Ta pöördub käputäie ustavate usklike poole. Mil iganes aga me kuuleme selliseid Peetruse sõnu, on me esmaseks reaktsiooniks tagasi tõmbuda, mõeldes: „Tänapäeval on niigi palju halbu uudiseid. Miks peame siis veel sellist sõnumit kuulma? Miks mitte lasta neil asjadel lihtsalt sündida?“ Kuid Peetrusel oli oma põhjus: „Kui see kõik nõnda laguneb - missugused siis peate olema teie pühas eluviisis ja jumalakartuses.“ (2. Peetruse 3:11)
Keset kõige ootamatut kokku varisemist, peaksid Jumala armsad lapsed vaatama üle omaenese käitumise. Need, kes ootavad Piibli prohvetluse täitumist, peaksid muutuma üha enam Kristuse sarnaseks. Seda nii oma käitumise, vestluste kui mõtete poolest. Siinkohal ei maksa arvata, et see tuli jääb tulemata. See tuleb ja seetõttu peame ka olema „toimekad, et meid leitaks tema ees veatuina ja laitmatuina rahus.“ (2. Peetruse 3:14)