Me loeme Johannese 20. peatükis lugu Maarja Magdaleenast, kes sümboliseerib Pruuti, kelle süda on täienisti pühendunud Kristusele. Omades erinevaid vahendeid, oli ta ilmselt naine, kes kandis armastuse ja kiindumusega hoolt Jeesuse vajaduste eest nii nagu seda teinegi Maarja tegi. Ta tegi seda puhtast tänutundest, kuna Piibli sõnul oli Jeesus ajanud temast välja seitse kurja vaimu (vt Luuka 8:2).
Mis teda ümbritsevasse puutus, ei peetud Maarja Magdaleenat haritlaseks, mistõttu kui meesjüngrid sügavatel teoloogilistel teemadel arutlesid, hoidis ta oma mõtted eeldavasti vaid enda teada. Tolle aja naised rääkisid meeste juuresolekul vaevu avalikult vaimsetest asjadest. Kuid Maarjal oli midagi, mida neil õppinud haritlastel polnud. Isegi midagi sügavamat kui Jeesuse jüngritel. Tal oli ilmutus!
„Maarja Magdaleena tuli hauale nädala esimese päeva varahommikul, kui oli alles pime, ja nägi, et kivi oli haualt ära tõstetud.“ (Johannese 20:1). Maarja oli läinud vara hommikul, kui teised alles magasid, Jeesuse hauale. Leides eest tühja haua, jooksis ta Peetrust ja Johannest otsima, kuid kui nad olid näinud, et Jeesust enam pole seal, pöördusid nad tagasi oma tavatoimetuste juurde (vt Johannese 20:2-10). Kuid mitte Maarja! Ta nuttis, kui oma vaimus kisendas: „See maailm on Jeesuseta väljakannatamatu! Ma ei saa minna koju ilma teadmata, kus Ta on.“ Ta otsustas jääda sinna, vaadates üksisilmi haua poole, kuniks ta murtud süda leiab rahu. „Nad on mu Issanda ära viinud ja ma ei tea, kuhu nad on ta pannud.” (Johannese 20:13).
Kuid Maarja polnud valmis alla andma. Tema pühendunud süda sai leida rahulduse vaid Jeesuses, kes oli kogu ta elu! Ja ei läinudki kaua, kui ta pühendumine tõi talle imelise ilmutuse. Ajal, mil teised jüngrid oma kodudes puhkasid, sai Maarja jumaliku külastuse osaliseks, kus ta nägi asju, mida mitte keegi teine ei näinud, sest ta süda oli üle antud Jeesusele (vt Johannese 20:11-17).