Põlvitades risti all ei kuule sa mõnda õrna, lihtsat sõna – vähemalt mitte esimesena. Isegi, et rist on ainus tee ellu, saad sa siiski kuulma surmast – surmast igale patule. Risti juures saad sa seisma silmitsi oma elu kriisidega ja see on just see teema, mis puudub paljudes tänapäeva kogudustes. Sõnum ristist tõstatab patu ja oma tahte probleemi. See räägib sulle armastaval, aga kindlal viisil jätkuva patu tagajärgedest, öeldes: „Salga end. Võta vastu ristisurm ja järgne mulle!“
Meeleparandus tähendab palju enamat kui öelda: „Issand, ma eksisin.“ Ühtlasi tähendab see ütlemist: „Issand, Sul on õigus!“ See on koht, kus tõdeda: „Ma ei saa enam jätkata patus ja Püha Vaim elab minu sees. Issand, Sul on õigus, et patt toob mulle surma ja ma mõistan, et kui jätkan patus, saab see hävitama nii mu pere kui mu enda.“
Kuid evangeeliumi auline tõde peitub selles, et kui me sureme koos Jeesusega, saame ka osa Tema aulisest ülestõusmisest ja uuest elust. Tema rist on meie rist, Tema surm on meie surm ja Tema ülestõusmine meie ülestõusmine. Seda kõike läbi me ühtsuse ja samastumise Temaga. See on see tõeline rist, mida kanname. Ja ometi on see rist, millest paljud nö jumalasulased mööda vaatavad. Tõeline rist ei seisne ilusates sõnades, mis kirjeldavad me Päästja kannatusi ja verevalamist Kolgatal. Ei. Risti tõeline tähendus seisneb selles, et Jeesus valas oma vere ja suri, et kinkida me patust haigetele hingedele auline vabadus ja murda iga patuahel, mis meid seob.
Jeesus tuleb me juurde ja ütleb: „Võta mul käest ja järgne mulle! Järgi mind minu surma, maha matmisse ja ülestõusmisse. Vaata ristile ja võta see omaks. Klammerdu minu võidu külge!“ Tänu Jumalale, et võid omada Jeesuse võitu ja väge oma elus!