„Et me ei loodaks endi, vaid Jumala peale, kes surnud üles äratab.“ (2 Korintlastele1:9). Apostel Paulus kirjutas need sõnad, kui oli omadega täitsa põhja jõudnud. Ta ütles: „Issand on toonud mind punkti, kus inimlik abi enam ei aita. See on nii lootusetu seis, et ainuüksi ülestõusmise väge omav Jumal saab päästa mind!“
Jumal laseb vahel juhtuda nii, et oled omadega täitsa viimse piiri peal, kogedes suuri kannatusi, et laseksid minna oma enesekindlusel ja usul iseenda võimesse päästa end. Milline võrratu koht, kus olla – iseenese viimse piiri peal! Kuid samas see ei kõla just kõige toredamalt, kas pole? Seda eriti veel ühiskonnas, kus meile on pidevalt sisse toidetud ideed omaenese jõuga hakkama saamisest. Meil on tohutul hulgal materjale selle kohta, kuidas tulla toime raskuste, üksilduse, kurbuse ja kiusatusega. Kuid need kõik keskenduvad me oma lihalikule olemusele – me enese võimele tõmmata end välja me raskustest.
Mu armas, kui palju kordi oled sa püüdnud ise oma raskustest võitu saada? Võib-olla oled olnud selliste kiusatuste laviini all, et oled kisendanud Jumala poole: „Oo Jumal, Sa tead, et armastan Sind kogu südamest, kuid olen tohututes kiusatustes ja ma vihkan seda. Ma ei saa sellest aru!“
Olen läbi oma katsumuste omandanud ühe väga olulise õppetunni – olen leidnud väljapääsutee! „Senini pole teid tabanud muu kui inimlik kiusatus. Aga Jumal on ustav, kes ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda.“ (1 Korintlastele 10:13). Mida see väljapääsutee endast kujutab? See tähendab jõuda oma jõuvarude nullpunkti ja pöörduda täielikult Jumala poole. See tähendab öelda: „Ma ei usalda enam iseennast, mistõttu Jumal – usaldan kõik Sinu hoolde. Tean, et lõpetad mu kannatused omal ajal ja omal moel.“