Kui Paulus kuulutab julgelt: „Mul on Kristuse meel!“, kuulutab ta teisisõnu: „Ka mina ei arva enesel mingit mainet olevat. Nii nagu Jeesus, olen ka mina võtnud enesele teenija rolli.“ (vt Filiplastele 2:7). Ühtlasi kinnitab ta, et sama ehtib iga uskliku puhul: „Aga meil on Kristuse meel.“ (1 Korintlastele 2:16).
Sa võid nüüd mõelda, et kuidas ja millal täitis Paulus veel nö orja ehk teenija rolli? Mis valemiga saab mees, kes oli endine usklike tagakiusaja ja südamelt mõrvar, omada Kristuse meelt? Paulus võis aga täpselt välja tuua, millal see juhtus. Apostlite tegude 9 peatükk kirjeldab, kus ja kuidas ta otsus aset leidis: Damaskuses, Sirgel tänaval, Juuda kojas.
Tol ajal tunti Paulust veel Sauluse nime järgi. Ta oli ühes väikese armeega teel Damaskusesse, et võtta kristlasi kinni, tuua nad tagasi Jeruusalemma ja panna nad vangi ning piinata neid. Kuid Jeesus ilmus talle seal Damaskuse teel, lõi ta pimedaks ning juhtis seejärel Juuda kotta Sirgel tänaval. „Ja kolm päeva oli ta pime, ei söönud ega joonud.“ (Apostlite teod 9:9). Nende kolme päeva jooksul sai Pauluse meel uuendatud. Ta veetis kogu selle aja intensiivses palves, mõeldes oma eelnenud elule. Ja see, mida ta seal nägi, muutus talle vastikuks. See oligi see hetk, mil Saulusest sai Paulus.
See mees oli olnud väga uhke. Ta oli täis väärastunud innukust ja otsis teiste, kõrgelt austatud religioossete meeste heakskiitu. Kuid siis ta ütles: „Kristus tuli ja ilmutas end mulle ja ma ütlesin lahti oma vanadest teedest. Ei mingit inimestele meeldimist ega religioossete trendide järgimist enam. Minust sai Kristuse oma.“
„Ma pean kõike kahjuks Issanda Kristuse Jeesuse kõikeületava tunnetuse kõrval. Tema pärast olen ma minetanud kõik selle ja pean seda pühkmeiks, et saada kasuks Kristust.“ (Filiplastele 3:8).