Palves peitub meie vaimse kasvu saladus, kuid kui läheme Jumala trooni ette vaid oma isikliku arengu ja vajaduste pärast, oleme isekad. Piibel näitab meile, et me ei tohi eirata tõsiseid palveid nende pärast, kes me ümber, tuues meile näiteid „palveabilistest“. „Kui ka teie eestpalvetega meile appi tulete, nii et paljud tänaksid meile paljude inimeste eestpalvete tõttu Jumalalt osaks saanud armuanni eest.“ (2 Korintlastele 1:9–11).
Inimesed ütlevad tihti: „Ma palvetan su eest“, paludes isegi korra või paar, kuid unustades seejärel ruttu teise inimese vajadused. Tõeline palveabiline on see, kes palub lakkamata teiste vajaduste eest. Ta ei palu nende pärast vaid korra ja ongi kõik. Ei. Ta teeb nende pärast eestpalveid päevast päeva.
Palved ei pea olema pikad. Lihtsalt kanna oma palve Jumala ette ja usu, et Ta võtab sind kuulda. See sai minu jaoks piltlikult selgeks, kui kord haigevoodis olin. Üks mu pojapoegadest tuli sisse ja ütles: „Papa, ma palvetan su eest.“ Mu väike abiline pani käe mu pea peale ja palus: „Jeesus, tee ta korda.“ Naeratasin ja tänasin teda palve eest. Tema aga muudkui vaatas mind, öeldes lõpuks: „Sa oled terve. Aja end püsti!“ Nii ma tegin ja olingi tõesti terve. Ta usupalve aitas mu jalule.
Võimsad vabanemised leiavad aset, kui Jumala pühad otsivad Teda innukalt ja lapsemeelses usus, paludes teiste vajaduste pärast. Võime näha Piiblist, kuidas Jumal palvete peale võimsalt liikus, ammutades sellest palveabilistena julgust. Vaata, kuidas Paulus annab selle kohta liigutava tunnistuse: „Jah, meil oli meie endi arvates surmakäsk juba käes, et me ei loodaks endi, vaid Jumala peale, kes surnud üles äratab. Tema päästis meid sellest määratu suurest surmast ja päästab veelgi - tema, kelle peale me loodame. Jah, ta päästab edaspidigi, kui ka teie eestpalvetega meile appi tulete, nii et paljud tänaksid meile paljude inimeste eestpalvete tõttu Jumalalt osaks saanud armuanni eest.“ (2 Korintlastele 1:9–11).