Ristija Johannes oli kutsutud valmistama teed Jeesusele. Ta ei võtnud mõnda üksikindiviidi rajalt maha, öeldes, et ta peab lõpetama ühe asja ja alustama mõne teisega. Ei. Ta kuulutas hoopis, et Jeesus tuleb inimeste pärast, kes on pühendunud Tema eesmärkidele; inimeste, kes alistavad Talle absoluutselt kõik.
Jumal ütles Sakariasele Johannesega seoses: „Ja ta ise käib tema eel Eelija vaimus ning väes, et pöörata isade südant laste poole ja sõnakuulmatuid õigete meelsusse ,et kujundada Issandale valmistatud rahvast.” (Luuka 1:17).
Jeesus tuli inimeste pärast, kes olid ette valmistatud – mitte mõne hoone, programmi või isegi liikumise pärast. Jumal igatseb usklike kogu järele, kes on tõeliselt pühendunud asjadele, mis meid kokku toovad. Ustavate sulaste järele, kes on täidetud Püha Vaimu- ja Eelija väega. Võime lugeda Eelijast ka Jaakobuse kirjas: „Eelija oli meiesugune inimene, ent ta palvetas püsivalt, et ei sajaks vihma, ning kolm aastat ja kuus kuud ei sadanud piiskagi vihma maa peale. Siis ta palvetas taas ja taevas andis vihma ning maa laskis tärgata oma viljal.“ (Jaakobuse 5:17-18).
Jumala Sõna ütleb, et Eelija oli inimene nagu meiegi. Ja samas tegi ta asju, mis olid kõike muud kui tavalised. Samas võime Jaakobuse kirjast lugeda: „Mu vennad, kui keegi teist on ära eksinud tõest ning keegi pöörab ta tagasi, siis ta teadku: see, kes patuse pöörab ta eksiteelt, päästab tema hinge surmast ja katab kinni pattude hulga.“ (Jaakobuse 5:19-20).
Omada Eelijale omast usku, mis peatab vihmasaju või toob vihmasaju, on kahtlemata võimas. Kuid kellegi surmast päästmine on veelgi imelisem. Tuginedes Jaakobusele on Jeesus andnud kõigile – nii sulle kui mulle – kes me koos Temaga elame, väe ja meelevalla just seda tehagi.