Uskmatus kurvastab Jumala südant enam kui ükski teine patt. Me kristlastena nutame oma lihalike pattude pärast, kuid Jumal tunneb enam muret me südame pattude pärast – Tema Sõnas kahtlemise või Tema ustavuse kahtluse alla seadmise pärast. Tõelised elu-surma küsimused on rohkem seotud sellega, kuidas inimene mõtleb, kui sellega, mida ta teeb.
Olen tundnud kristlasi, kes hülgasid kõik oma lihalikud patud, mida nad eales teadsid, kuid vaatamata „enda korda tegemisele“, olid nad endiselt rahutud ja rahulolematud. Nad arvasid ekslikult, et Jumal on rahul, kui nad hülgavad oma salajased patud ja et Ta õnnistused hakkavad siis automaatselt voolama nende ellu. Kuid lihalikud patud on vaid osa probleemist. Nad õppisid kartma Jumalat, kuid mitte usaldama Teda ja hirm on miski, mis pea alati sünnitab uskmatust.
Jumal on meid oma Sõnas varustanud armuliselt kindlate viisidega, kuidas omada täit kindlust Temas.
„Kui sa heidad puhkama, siis pole sul vaja karta, vaid sa saad magada ja su uni on magus. Ei sa siis karda äkilist hirmutust ega õelate õnnetust, kui see tuleb. Sest Issand on kõigil su teedel ja hoiab su jalga püünise eest.“ (Õpetussõnad 3:24-26)
„Ärge siis heitke ära oma julgust, mis saab suure palga!“ (Heebrealastele 10:35)
„Ja see ongi see julgus, mis meil on tema ees, et kui me midagi tema tahtmist mööda palume, siis tema kuuleb meid. Kuna me teame, et ta meid kuuleb, mida tahes me paluksime, siis teame ka, et meil on käes need palved, mis me oleme temalt palunud.“ (1 Johannese 5:14-15).
Need on ühed imelised tõotused me Taevaselt Isalt. Seetõttu ära anna maad hirmule või kahtlustele! Tegele oma uskmatusega nagu ükskõik, millise põlastusväärse patuga. Häälesta oma süda lootma Jumala peale ja pea meeles psalmisti sõnu: „Ei ta karda õnnetuse sõnumit, tema süda on kindel, ta loodab Issanda peale. Tema süda on toetatud, ta ei karda, kuni ta viimaks parastab oma vaenlasi.“ (Psalmid 112:7-8).