Jeesus esitas Luuka 18:8 küsimuse: „Ometi, kui Inimese Poeg tuleb, kas ta leiab usku maa pealt?” Olen alati imestanud selle küsimuse üle. Mida Jeesus küll selle all mõtles? Vaadates tänapäeva kogudustes ringi, on mul tunne, et mitte ükski varasem põlvkond pole olnud nii usule fokusseeritud kui meie oma.
Tundub, et kõik räägivad usust, kõikjal peetakse usuteemalisi seminare ja konverentse ja kristlike raamatupoodide riiulid on täis usuteemalisi raamatuid. Meil on usukuulutajaid, usuõpetajaid, usuliikumisi ja isegi usukogudusi. Kuid kahjuks see, mida enamus tänapäeva inimesi usuks peab, pole kaugeltki mitte usk ja Jumal saab hülgama kõik selle, mida usuks peetakse ja usu raames tehakse. Ta lihtsalt ei võta seda vastu. Miks? Sest see on rikutud usk.
Paljud tänapäeva jutlustajad muudavad usu teema nii inimese keskseks, kirjeldades seda kui miskit, mis eksisteerib vaid isikliku heaolu ja vajaduste rahuldamise nimel. „Kui suudad sellest unistada, oled ka võimeline selle saama!“ Taoline mõtteviis on väga maine, materiaalne ja sellesse maailma juurdunud.
Mu sõnum neile, kes armastavad tõeliselt Jeesust ja tahavad elada usust Talle meelepärasel moel, on järgmine: tõeline usk sünnib lähedasest suhtest Kristusega. Kui su usk ei lähtu lähedusest Temaga, pole see ka Tema silmis mingi usk. „Aga usk on kindel usaldus selle vastu, mida oodatakse, ja veendumus selles, mida ei nähta. Selle kohta on ju vanad saanud tunnistuse.“ (Heebrealastele 11:1-2). Heebrea kirja 11’ndas peatükis on mainitud mitmeid inimesi, kelle eludest võime leida ühise nimetaja. Igal ühel neist oli isiklik ja lähedane suhe Jumalaga. Me näeme Aabelit (11:4), Eenokit (11:5), Noad (11:7) ja Aabrahami (11:8). Kõik need mehed surid, hoides alal oma usu – see maailm lihtsalt polnud nende kodu.
Kas su süda igatseb lähema osaduse järele Jumalaga? On su südames üks kasvav rahulolematus selle maailma asjade suhtes? Siis otsi Jumalat! Veeda aega Tema ligiolus ja su usk kasvab.