Jeesus ütles: „Ja kes ei võta oma risti ega järgne mulle, see ei ole mind väärt.“ (Matteuse 10:38) ja: „Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle!“ (Matteuse 16:24) Paulus kuulutas: „Aga mulle olgu olemata, et ma kiitleksin muu kui meie Issanda Jeesuse Kristuse risti üle, mille läbi maailm on minule risti löödud ja mina maailmale.“ (Galaatlastele 6:14)
Paljud kristlased maadlevad pikalt ja korralikult selle nimel, et olla sõnakuulelikud Issandale ja püüelda siiralt püha ning puhta elu poole. Nad võivad jõuda omadega olematusse seisu – olukorda, kus mitte keegi siin maa peal ei saa neid aidata -, mistõttu nad ka teavad, et kui Issand neid ei muuda, pole neil mingit lootust.
On oluline mõista, et Jeesus oli Jumal inimese kujul. Ometi vajas Ta Isa poolseid juhiseid. „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, Poeg ei saa midagi teha iseenesest, ta teeb vaid seda, mida näeb tegevat
Isa, sest mida iganes Isa teeb, seda teeb ka Poeg. Isa armastab ju Poega ning näitab talle kõike, mida ta ise teeb…Mina ei saa iseenesest teha midagi.“ (Johannese 5:19-20, 30).
Kui juba Jeesus vajas iga oma sammu puhul abi ja juhatust, kui palju enam abitud oleme siis meie ilma Isa poolse armastuse- ja juhatuseta? Jeesus ütles, et Isa armastab meid ja seetõttu on ka näidanud meile „kõike, mida ta ise teeb.“ Kui oleme Kristuses ja Tema Isa on meie Isa, oleme üliväga armastatud. Nii muutume ka oma hüljatuse kõige sügavamatel hetkedel kõige enam sõltuvamaks Temast.
Alista oma tahe Talle ning lõpeta pidev võitlemine ja püüdlemine. Usalda oma lugu täielikult Jumala hoolde ja Ta võtab selle üle. Tema Vaim juhib sind surmast uude ellu. Fakt on see, et ainus ja tõeline lootus kõigi te jaoks, kes olete kaotanud oma julguse keset oma võitlusi, on elada ja käia sõnakuulelikkuses.