Osa usklikke palvetab vaid siis, kui Jumal neid korrigeerib. Nad kogevad patutunnetust ja tunnevad end halvasti, mistõttu nad hakkavad palvetama, unustades selle jälle peagi. Piibel ütleb: „Aga minu rahvas on unustanud minu loendamatuil päevil.“ (Jeremija 2:32)
Sinu puhul see ehk pole nii, et sa ei palveta. Sul lihtsalt pole ametlikku palveaega. Küsimus pole selles, otsekui sa ei nõtkutaks põlvi Issanda ees, vaid selles, et sa unustad Ta. Sa mitte ei unusta palvetada, vaid sa unustad Issanda. Kui aga Issand püsib sul meeles, siis sa ka palvetad. Sa ei saa mõelda Temast ilma, et sa ei pöörduks Ta pole ega imetleks Teda. Kuid sa ei saa imetleda Teda ilma, et sa ei otsiks Ta palet ja sa ei saa otsida Ta palet ilma, et sa ei palvetaks.
Inimestele, kes hoiavad meeles Issandat, tuleb palve loomulikult. Kui unustame Ta kasvõi paariks päevaks, tuletab Ta end meile tasaste, armsate meeldetuletuste kaudu meelde. Kui unustame Ta kauemaks, hakkab Ta meid üles õhutama. Kui aga unustame Ta „loendamatuteks päevadeks“, distsiplineerib Ta meid nii isiklikul kui rahva tasandil. Kui üks rahvas hakkab unustama Jumalat, õhutab Ta rahva selliselt üles, et see sunnib neid pöörduma tagasi Tema poole ja otsima Ta palet.
See, mida Jumal tahab, on väga lihtne. Ta igatseb pühendunud, kindlameelsete ülistajate järele. Eestpalvetajate järele, kes otsivad Tema palet nii ööd kui päevad. Ta igatseb inimeste järele, kes igatsevad Teda täie rauaga.
Pangem tähele, mida Jumal teeb, et saada inimesed õigesse suhtesse iseendaga aegadel, mille keskel praegu elame. Ta ei too ainuüksi kohtumõistmist mõne rahva üle, vaid Ta tõstab üles väikese käputäie inimesi – „lõpuaja eestpalvetajad“ - ning laseb oma aul paista nende üle. Ta ilmutab neile oma südant, väestades neid oma armu ja meelevallaga, lastes neil seejärel tuua esile kõik selle, mida Tema selle rahva jaoks soovib.
Tahan julgustada sind saama osaks sellest usklike osadusest – neist, kes ülistavad Jumalat, otsivad Tema palet ja tunnetavad Ta südant oma rahva suhtes.