Kui Jumala lapsed toimetavad oma igapäeva toimetusi, liikudes edasi oma suhtes Jeesusega, võib neid korraga tabada mõni torm või häda, mis ründab neid igast otsast. Psalmides 107:23-26 võime lugeda nendest, kes „vajusid alla sügavikesse“ ja keda merelained loksutasid siia-sinna. Selles loos mainitud meremehed olid nii hirmul, et nende julgus oli peaaegu kadunud (salm 26).
Need mehed toimetasid lihtsalt oma tavapäraseid asju, kui torm neid tabas. Siinkohal on oluline mainida, et Jumal ise oli see, kes lasi sel tormil tulla. „Sest ta ütles sõna ning laskis tõusta marutuule.“ (salm 25). Jumal ise juhtis meremehed sinna punkti, kus nad olid ja lasi seejärel lainetel tõusta. See kõik oli Tema tegu!
Kristlastel on kalduvus süüdistada oma raskustes Saatanat või mõnda konkreetset pattu. Neil on muide lausa raske mõista, et Jumal on see, kes on juhtinud neid sellisesse võitluspaika. Küll aga võib me usk leida rohket julgustust teadmisest, et isegi, kui elutormid on korraldatud Jumala poolt, on Tal nendega ka oma kindel eesmärk. „Armsad, ärge võõrastage enestes tulekuumust, millega teid pannakse proovile, nii nagu sünniks teile midagi võõrast, vaid rõõmustage, et nii nagu te olete Kristuse kannatuste osalised, võite rõõmuga hõisata ka tema kirkuse ilmumisel.“ (1 Peetruse 4:12-13). Jumal pole üllatunud sinu olukordadest. Muide, see kõik juhtub seetõttu, et Ta tahab tuua esile midagi su südames, ilmutades sulle ühtlasi oma au.
Millal meremeeste torm lakkas seal 107. Psalmis? Millal juhtis Jumal neid igatsetud sadamasse? Psalmisti sõnul juhtus see siis, kui nad loobusid lootmast omaenese jõule ja hüüdsid appi Jumalat.
Jumal tahab, et tuleksid oma katsumustest välja tugevama loomuse- ja tugevama usuga ning tugevamana Jeesuses, sest Ta armastab sind!