„Vennad, ma tahan, et te teaksite: see, mis minuga on toimunud, on evangeeliumile tulnud pigem kasuks.“ (Filiplastele 1:12). Paulus ütleb Filipi kristlastele, et nad ei muretseks kõigi nende asjade pärast, mida ta on kannatanud. Huvitav on see, et Paulus kirjutas selle kirja, olles ise ahelais Rooma vanglas. Ta oli selleks ajaks juba karastunud evangeeliumi sõdur, olles kannatanud kirjeldamatuid raskusi. Kui oled vähegi uurinud Pauluse elu, siis tead, mille kõigega ta silmitsi seisis: laevahukud, peksmised, pilkamised, janu ja nälg, laim jne. Kõige kurvem on aga see, et Pauluse kõige suuremad kannatused olid põhjustatud nende poolt, kes nimetasid end uuestisündinud kristlasteks.
Osa Pauluse vastaseid olid kadedad kirikujuhid, kes olid pööranud oma kogudused tema vastu. Nad heitsid nalja tema eluviisi üle, pilkasid tema jutlustamist, tõlgendasid vääriti tema sõnumeid ja seadsid kahtluse alla tema autoriteedi. Kuhu iganes ka Paulus ei läinud, tundus ta kohtavat kurbust ja vaeva. Kuid kuula ta tunnistust! „Kuid ma ei pea oma elu mingil kombel endale kalliks!“ (Apostlite teid 20:24). Ja ühes teises kohtas ütleb ta: „Et ükski ei lööks kõikuma nendes viletsustes. Te ju teate, et me oleme nendesse pandud. Sest juba siis, kui me olime teie juures, ütlesime teile ette, et meid hakatakse taga kiusama...“ (1 Tessalooniklastele 3:3-4).
Paulus ei kurtnud, vaid kinnitas neid usklikke: „Miks te nii üllatunud olete? Olen teile ju koguaeg öelnud, et kui elate ja käite koos Jeesusega, saate ka kogema kannatusi.“ See kõik läheb aga täielikult vastuollu tänapäeva Ameerika koguduste arusaamaga, mis ütleb: „Kui su usk on kindlalt paigas, saad olema edukas ega koge mingeid kannatusi.“ Kuid see pole kaugeltki see, mida Piibel õpetab.
Pole kahtlustki, et Jumalal on vägi hoida meid kannatuste eest, kuid samas laseb Ta meil ka teatud asjadest läbi minna. Iga katsumus, millest Jumal laseb meil osa saada, on kui investeering meisse; kui üks treening, mille taga on Tema jumalik eesmärk. Kuula, mida psalmist ütleb: „Sest sina, Jumal, oled meid läbi katsunud, sa oled meid sulatanud, nagu hõbedat sulatatakse.“ (Psalmid 66:10).