Paulus – pastor, koguduse vanem ja apostel – oli rajanud koguduse Korintosesse. Ta hoolis väga oma koguduse inimestest, omades nende jaoks erilist sõnumit: „Ja kui ma kõik oma vara ära jagaksin ja kui ma oma ihu annaksin põletada, aga mul ei oleks armastust, siis ma ei saavutaks midagi.“ (1. Korintlastele 13:3).
Paulus õpetas sageli doktriinilistest küsimustest, kuid seekord kõnetas ta otseselt „perekonda“ – inimesi, kes kohalikul tasandil koos käisid. Ta palve neile oli, et neist saaks eluterved usklikud ja ta kinnitas neile, et ta armastab neid enam kui kõike muud, nõnda nagu nemadki peaks armastama üksteist. Maailm on täis lõhenemisi ja hülgamist, mistõttu vastpöördunud usklikud peaks leidma koguduses midagi totaalselt teistsugust.
Osade jaoks on lihtsam armastada inimesi Aafrikas, Indias või Hiinas kui neid, kellega nad ühte kogudusse kuuluvad. Inimesed maadlevad oma probleemidega ega ole ka seetõttu alati ustavad, armastavad või andestavad. Seetõttu on ka vahel raske armastada neid jätkuvalt Kristuse armastusega, kuigi Jumal kutsub meid seda tegema. Ja see on ka see, millest Paulus räägib. Võid end täiesti nööriks tõmmata, evangeliseerides oma linna misjonäri innukuse ja kirega, kuid kui sa ei armasta end ümbritsevaid inimesi, pole sest’ mingit tolku.
Me võime ju juhtida inimesi Kristuse juurde, kuid me südameis peab ka valitsema armastus üksteise vastu. Mu igatsus on, et kõigis kristlastes põleks evangeelne, kirglik tuli kadunud hingede ja vaeste ning hädaliste suhtes. Kuid ma igatsen ka näha neid täidetuna armastusega. Mida tõsisemalt me püüdleme selle poole, et olla selline Kristuse Ihu nagu Paulus sellest õpetas, seda elutervem on kogudus ja seda elutervemad saavad olema ka uued jüngrid.
Tervis on nakkav nõnda nagu haiguski, mistõttu töötagem siis selle nimel, et jagada Jumala armastust ja rõõmu neile, kes meie ümber.