Jeesuse sõnul on Kristus ja Kristuse kogudus Isa silmis üks. Paulus illustreerib seda analoogi inimihu näol. Ta ütleb, et Kristus on pea ja meie Tema ihu – luu Tema luust ja liha Tema lihast. „Ja ta alistas tema jalge alla kõik ning pani tema kõigi asjade üle peaks kogudusele, kes on tema ihu, tema täius, kes täidab kõik kõiges.“ (Efeslastele 1:22-23). „Sest me oleme tema ihu liikmed.“ (Efeslastele 5:30).
Näed sa seda vihjet siin? Kui Isa armastas Jeesust juba igavikus, armastas Ta meid ka. Juba siis, kui inimene oli alles mõte Jumala igavikulistes mõtetes, luges Ta juba meid kõiki ja planeeris me lunastust. „Nõnda nagu tema on meid Kristuses valinud enne maailma rajamist olema pühad ja laitmatud tema palge ees armastuses.“ (Efeslastele 1:4)
Jumal on alati armastanud nii oma Poega kui ka meid. Tema armastus on sama igavene kui Ta ise: „Ma olen sind armastanud igavese armastusega.“ (Jeremija 31:3). „Aga meie Issand Jeesus Kristus ise ja Jumal, meie Isa, kes meid on armastanud ja armust meile andnud igavese julgustuse ja hea lootuse.“ (2 Tessalooniklaste 2:16).
Keegi ei saa teenida välja Jumala armastust ükskõik, millise jumalakartliku teoga. Jeesus ei teeninud Isa armastust sellega, et läks ristile või seetõttu, et oli sõnakuulelik või armastas oma Isa. Nõnda ka ei hakanud Isa sind armastama alles päeval, mil meelt parandasid ja Kristuse vastu võtsid. Ta ei hakanud sind korraga armastama seetõttu, et hakkasid kuuletuma Tema Sõnale ja käima Vaimus. Sa olid juba igavikust saati armastatud.
Kui kaua on Jumal sind armastanud? Sellest ajast peale, kui Ta on eksisteerinud, kuna Jumal ise ongi armastus. See on kogu Tema loomus. Ta armastas sind, kui olid veel patune. Ta armastas sind, kui olid alles oma ema üsas. Ta armastas sind enne veel, kui see maailm tekkiski. Jumala armastusel sinu vastu polegi olnud algust, nii nagu sel pole ka lõppu.