Paljud inimesed on pinges, sest kuigi neil on rohkelt teadmisi Jumala Sõna kohta, on neil vähe kogemusi selle reaalsest välja elamisest oma elus. Jumal aga tahab, et elaksime välja kõike, mida teame.
Vana Testamendi, aga ka Jeesuse ajal, oli Jumala Sõna intensiivne uurimine eluline osa juutide elust. Juudi laps läks kooli 6-aastaselt ja tema haridustee sai rajatud järgnevale salmile: „Kuule, Iisrael! Issand, meie Jumal Issand, on ainus.“ (5. Moosese 6:4) Nii õppis laps 6-9-aastasena Toorat ehk Piibli viit esimest raamatut - Moosese viit raamatut. Osa ajaloolisi teavad rääkida, et helgemad pead õppisid kogu Toora isegi pähe. Hämmastav!
„Maitske ja vaadake, et Issand on hea!“ (Psalmid 34:9) Rabbi valas klassis mett tahvlile, kastis seejärel oma sõrme selle sisse ja lasi seejärel lastel seda maitsta. Kui siis mesi tahvlilt ära pühiti, ilmusid sinna õppetunni tähed. Milline imeline viis alustada oma haridusteed. Oma õppetöös edasi arenedes, arenes juudi lastes välja ka üksteisega väitlemise oskus. Oskus vaielda.
Nii juhtus Jeesuse päevil, et „üks seadusetundja tõusis püsti Jeesust kiusama ja küsis: „Õpetaja, mis ma pean tegema, et pärida igavest elu?” (Luuka 10:25) See nutikas noor õpetlane oli eeldavasti vaimustuses võimalusest kaasata suur Õpetaja väitlusesse, sest Jeesus vastas: „Mis Seaduses on kirjutatud?“ (Luuka 10:26) Noor mees vastas: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma jõuga ja kogu oma mõistusega, ning oma ligimest kui iseennast!” (Luuka 10:27) Jeesus vastas: „Tee nii, ja sa elad!” (Luuka 10:28) viidates kutsele tegutseda. Seejärel aga jagas Jeesus tähendamissõna heast samaarlasest, esitades sellega väljakutse noorele seadusetundjale ja pöörates sellega kogu ta maailma pahupidi. Ta andis väga selgelt mõista, et Jumala Sõna pähe õppimisest ja selle üle väitlemisest ainuüksi ei piisa - see tuleb ka välja elada oma elus.
Jeesuse kutse ulatub nii palju kaugemale vaid Tema sõnade kuulmisest ja meelde jätmisest. Meil tuleb need ka praktikasse panna.