Kui Jumal puudutab kedagi, kes langeb seepeale oma põlvedele, saab ta väga lähedaseks Kristusega. Ta siseneb ühte hingamispaika, hakates teenima Kristust ühe uue kire ja suurema armastusega.
Taoline Jumala teener muutub ka üha teadlikumaks saabuvast kohtupäevast, kus ta teab, et Jumal esitab talle ühe küsimuse: „Kuidas sa peegeldasid Kristust hukka läinud maailmas?“ See on ainus kriteerium, mille alusel me üle kohut mõistetakse. Vahet pole, kas oleme veetnud Jumalaga privaataega nagu Mooses; saanud suuri ilmutusi nagu Taaniel; olnud pühitsetud nagu Paulus või kuulutanud julgelt nagu Peetrus. Igaühe me üle mõistetakse kohut vaid selle ühe standardi alusel – kuidas me elu peegeldas Jeesust ja Tema olemust?
Üks viimaseid sõnumeid, mida Jeesus oma jüngritega enne oma ristilöömist jagas, on leitav Matteuse 25’ndast peatükist. Kristuse sõnad andsid neile uue arusaama ja suhtumise vaestesse, nii nagu see muutis minugi elu ja teenistust. Ja see piiblilõik kõlab järgmiselt: „Siis ütleb kuningas oma paremal käel olijatele: „Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma rajamisest peale! Sest mul oli nälg ja te andsite mulle süüa, mul oli janu ja te andsite mulle juua, ma olin kodutu ja te võtsite mu vastu, ma olin alasti ja te riietasite mind, ma olin haige ja te tulite mind vaatama, ma olin vangis ja te tulite mu juurde.” (Matteuse 25:34-36).
On selge, et keegi ei saa päästetud tänu oma headele tegudele. Küll aga mõistetakse me üle kohut selle põhjal, kas elame vaid iseendale, sulgedes oma silmad vaeste ja abitute vajaduste suhtes. Jumal ei ootagi, et peaksid päästma kogu maailma. Küll aga ootab Ta, et oleksid praktiliselt kaasatud vähemalt ühte valdkonda, mis tegeleb teiste vajadustega. Kui igatsed täita Tema korraldust, näitab ka Püha Vaim sulle teed.