Me ei mõista evangeeliumi enne, kui oleme mõistnud Jumala imelist loomust. „Valgustades teie südame silmi, et te teaksite.“ (Efeslastele 1:18).
Evangeelium ei alga tunnistamisest, et oled patune või arusaamisest, et Jumalal on imeline plaan su elu jaoks. See algab hoopis me aulise Isa armu mõistmisest. Issanda ligiolus viibimine valgustab me arusaamist, isegi, et me südamed on murtud me võimsa ja imelise Jumala ees. Paulus ütleb: „Tahan, et te silmad avaneks me erakordse Jumala loomuse suhtes, keda teenime. Ta pole mingi väike, haletsusväärne, tähtsusetu kuju. Ta on üks ja ainus tõeline Jumal ja Ta tahab, et me silmad oleks avatud saama ilmutust Tema tõelisest olemusest.“
Moosesel oli nälg ja janu saada teada, kes Jumal on? Millised on Ta olemus ja iseloom? Mispeale ta hüüdis kogu südamest: „Näita siis mulle oma auhiilgust!“ (2. Moosese 33:18). Samas ei näinud Mooses Jumala palet, sest Ta oli selleks liiga auline. Seetõttu ilmutas Jumal end talle läbi lihtsa ilmutuse: „Ja Issand möödus tema eest ning hüüdis: „Issand, Issand on halastaja ja armuline Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ning tõest, kes säilitab heldust tuhandeile, annab andeks ülekohtu ja üleastumised ning patu…“ (2. Moosese 34:6-7).
Palu, et Jumal avaks su silmad nägema ja mõistma, et sa teaksid, „milline lootus on tema kutsumises, milline on tema pärandi kirkuse rikkus pühade sees ja milline on tema väe võrratu suurus meie heaks, kes me usume tema tugevuse jõu mõjul.“ (Efeslastele 1:18-19)
Mõtle Jumala mõõtmatule suurusele. Ära kunagi arva, et su probleemid on suuremad kui Jumala võime neid lahendada. Ka pole su võitlus oma lihaliku loomusega suurem, kui Tema vägi neist võitu saada. Tunnistades Tema suurust, too tänu Ta nimele ja tõsta kõrgeks Ta nime kõige eest, mida Ta on su heaks teinud läbi oma imelise armu.