Vaadates tagasi oma elule, olen hämmingus kõigi nende kurvastuste, sügavate vete ja põletavate leekide üle, mida olen pidanud kannatama. Isegi mälestus osadest neist kogemustest on valulik. Samas aga võin öelda täie kindlusega: „Jumala Sõna on tõde. Ta on toonud mind läbi igast viimsest kui katsumusest ja ma kiidan Teda selle eest!“
Olen kindel, et paljud selle päevasõna lugejad võivad kirjeldada mitmeidki raskusi omaenda minevikust ja teil kõigil on oma lugu rääkida. Milline sinu lugu on? Kui armastad Jeesust kogu oma südamest, on su tunnistus eeldavasti midagi sarnast: „Jumal on mind alati läbi kandnud. Ma pole kunagi täiega põhja läinud ja mis ka on olnud, on tänaseks mu selja taga. Olen endiselt siin ja kiidan endiselt Jumalat!“
Samas aga pole Jumal rahul vaid me lihtsa „Aitäh!“ ütlemisega. Ta ütleb: „Pea nüüd hoogu, mu laps. Ma ei toonud sind kõigist neist väljakutsetest läbi vaid selleks, et sinust saaks tänulik raskuste ületaja. Ei. Olen teinud sinusse suure investeeringu ja ma ei lase su kogemustel raisku minna. Su parim töö ja tegutsemine on alles ootel!“
Kui Paulus oli juba vanem mees, omades aastatepikkust kogemust, jagas ta oma sõpradele kogu südamest: „Kõige imelisem asi, mis minuga juba juhtuda võiks, oleks minna taevakoju ja olla koos oma Issandaga. See on mu tõeline igatsus. Samas aga olen veteran ja tean, et olen vajalik siin maa peal. See põlvkond vajab näha kannatajat, kes jääb ellu ja rõõmustab keset igat kannatust. Teised saavad kogema kõike, mida minagi olen kogenud ja nad vajavad teada, et Jumal kannab neid läbi. Muide, ma pole mitte ainuüksi ellu jäänud, vaid olen teinud seda tõelise lootusega. Ma rõõmustan Issandas kõige eest, mida Ta on minu heaks teinud.“ (vt Filiplastele 1:21-26)
Ära laste oma kannatustel raisku minna. Otsusta keset neid kõiki õppida veelgi enam tundma Jumala armastust ja ustavust.