„Siis ütles Jeesus: „…ma ei tee midagi iseenesest, vaid räägin nõnda, nagu Isa mind on õpetanud. Ja minuga on tema, kes minu on saatnud, ta ei ole jätnud mind üksi, kuna ma teen alati seda, mis talle meeldib.” (Johannese 8:28-29). Kõike, mida Jeesus tegi, tegi Ta lähtuvalt sellest, mis Ta taevasele Isale meeldis. On oluline mõista motiive, millest me sõnakuulelikkus alguse saab, sest kui me süda pole puhas, saab ka kõik muu rikutud.
Mõtle ühe teismelise isa peale, kes peab oma last korrale kutsuma. Olukord võib olla pingeline, kui isa võtab poja liistule halvas seltskonnas viibimise-, halva käitumise ja hooletute valikute tõttu. Seejärel aga esitab ultimaatumi: „Sa kas muudad oma käitumist, või otsid omale uue elukoha!“ Poeg võib sellele reageerida kahel erineval moel: ta kas alistub sellele noomimisele kahetsustundega ja teadlikult oma käitumist muutes, või ta muudab oma käitumist vastumeelselt, et vältida karistust.
Toriseva lapse sõnakuulelikkus ei paku mingit rõõmu, sest tema kuuletumine lähtub hirmust isa viha ees. Tema teos pole mingit rõõmu ega armastust. Hoopis vastupidi – ta on vihane ja ärritunud, kuna tal on tunne, et isa piirab tema vabadust ja püüab takistada tema eluviisi.
Kurb tõsiasi on see, et paljud tänapäeva kristlased kuuletuvad Jumalale vaid seetõttu, et nad kardavad sattuda põrgusse, kui nad seda ei tee. Nad kardavad Isa viha ja nende sõnakuulelikkus on vaid „ametlik“ ettevõtmine, ilma vähimagi siira igatsuseta olla Talle meelepärane.
Jeesuse igatsus olla oma Isale meelepärane lähtus Tema suhtest oma Isaga. Ta võttis alati aega, et olla palves Isa ees ja üks Tema palveid oli: „Isa, mida Sina tahad? Mis valmistaks Sulle meelehead? Mida ma saaks teha, et täita Su südameigatsusi?“
Taoline on iga inimese suhtumine, kelles elab Kristuse Vaim!