Nii lihtne on võtta iseenesestmõistetavana Jumala poolt korda saadetud imesid. Samas, kui Piibel õhutab meid pidama meeles kõiki me pääsemisi. Moosese õhutus Iisraeli rahvale peale Punase Mere imet oli: „Mõelge päevale, mil te tulite välja Egiptusest, orjusekojast…“ (2. Moosese 13:3).
Jumal ütles neile sisuliselt järgmist: „Kaitske neid mälestusi ja igakord, kui mõne kriisiga silmitsi seisate, pidage meeles imesid, mida olen teie heaks teinud. Ühtlasi rääkige neist oma lastelegi, et see ehitaks nii te endi kui järeltulevate põlvede usku.“
Meenutused mineviku pääsemistest ja lahendustest kasvatavad me usku olukordade tarvis, millest oleme täna läbi minemas. Kui Taavet pakkus end vabatahtlikuna hiiglaste Koljatiga võitlema, ütles kuningas Saul talle: „Ei suuda sina minna selle vilisti vastu, et temaga võidelda, sest sa oled noor, tema on aga noorest põlvest peale sõjamees.” (1. Saamueli 17:33) Kuid Taavet mäletas, kuidas ta oma lambaid kaitstes oli paljaste kätega tapnud nii lõvi kui ka karu. Ta rääkis sellest Saulile, kinnitades talle: „Su sulane on niihästi lõvi kui karu maha löönud; ja see vilist, see ümberlõikamatu, saab olema nagu üks neist, sest ta on teotanud elava Jumala väehulki.” (1. Saamueli 17:36).
Taavet mõistis, milline oht peitub Koljatiga vastakuti minemises, kuid samas polnud ta mingi algaja, naiivne, bravuurikas poisike, kes otsis vaid võimalust võitlusse astuda. Ei. Ta lihtsalt mäletas oma mineviku pääsemisi ja oli kindel oma võidus. Ta vaatas oma vaenlasele otse silma ja ütles: „Küllap Issand, kes mind on päästnud lõvi ja karu küüsist, päästab mind ka selle vilisti käest.” (1. Saamueli 17:37).
Seisad sa ka mõne hiiglasega silmitsi? Mäletad seda aega, mil Jumal tervendas su ihu ja tõstis su taas jalule? Mäletad seda aega, kui Ta varustas sind vajaminevate finantsidega, et omadega välja tulla? Seetõttu ära tõmbu hirmus tagasi, vaid mõtle Tema ustavuse peale ja usu, et Ta päästab sind seegi kord.