Ilmutuse raamat ütleb meile, et Saatan tõuseb viimseil päevil vihasena esile ja sõdib nö „üle jäänute“ vastu. Need üle jäänud on loomulikult Kristuse Ihu, mis koosneb kõigist, „kes hoiavad tallel Jumala käske ning kellel on Jeesuse tunnistus.“ (Ilmutuse raamat 12:17)
Me räägime kogudustes sageli vaimsest sõjapidamisest. Sõda, mida Ilmutuse raamat kirjeldab, on ülemaailmne rünnak, mille Saatan suunab kogu Kristuse Ihu vastu. „Talle anti voli pidada sõda pühadega.“ (Ilmutuse raamat 13:7)
Iga usklik on arvatud Jumala suurde armeesse ja Saatan korraldab deemonliku sõja kogu selle armee vastu. Apostel Paulus ütles, et lahingutandril olles „ei sõdi me selle loomuse järgi, meie võitluse relvad ei ole ju lihalikud…“ (2. Korintlastele 10:3-4). Üle maailma on mitmeid „sõjatsoone“. Saatana sõda Ameerika koguduste vastu peitub ülevoolavas materialismis ja sensuaalsuses. Tema relvadeks selles lahingus on rahahimu ja sõltuvus naudingutest. Kuid selles sõjas on teinegi lahingutander – iga Jumala lapse isiklik sõda ja lahingu pidamine. Iga maa peal elav usklik kogeb omaenda isiklikke lahinguid. Piibel ütleb: „Igale asjale on määratud aeg, ja aeg on igal tegevusel taeva all…aeg sõjal ja aeg rahul.“ (Koguja 3:1, 8) Sa võid ehk hetkel nautida rahuaega. Olen ise nii tänulik Jumalale nende aegade eest, kus rõõm lausa pulbitseb minust välja. Kui aga lahing algab, võib see kätkeda endas võitlusi, millest vaid sina ja Jumal teate.
Me kõik teame kuningas Taaveti lugu. Õige mees, kes teenis ustavalt Jumalat ja ometi langes abielurikkumise pattu. Taavet parandas kibedate pisarate saatel meelt, hüüdes meeleheites Jumala poole. Võid lugeda tema ülestunnistusest Psalmis 38, aga veelgi enam Psalmis 69. Ta leidis, et Jumala armust on tõesti enam kui küll ja ta ütles, et Jumal „lõpetab sõjad maailma otsani“ (Psalmid 46:9)
Ükskõik, millise isikliku konfliktiga sa ka silmitsi ei seisaks, kinnita oma pilk ja mõtted vaid ühele asjale – tõsiasjale, et Jumala arm ja heldus ei hävi iialgi.