See oli oluline, et Jeesus võttis inimese kuju, kuna see võimaldas Tal minna läbi kõigest, millest meiegi siin maa peal läbi läheme – hülgamisest, valust, kurbusest ja kiusatustest. Sest isegi, et Ta oli Jumal inimese nahas, kannatas Ta kõiki neid inimlikke kogemusi kui inimene ja mitte kui Jumal. See kõik võimaldab Jeesusel palvetada me eest täie kaastundega: „Sest seetõttu, et ta ise on kannatanud kiusatuna, võib ta aidata neid, keda kiusatakse.“ (Heebrealastele 2:18)
Mõtle ühele armsale kristlasest naisele, kes seisab silmitsi oma võitlustega. Ta küll armastab Jeesust, kuid on samas heitunud, rõhutud ja hüljatud. Seistes keset oma häbi, mõtleb ta: „Olen nii väga haiget saanud ja keegi ei tundu mõistvat mind.“ Ta on meeleheitel ja kohe, kohe valmis alla andma. Lisaks sellele seisab veel ka Saatan ta kõrval ja süüdistab: „Vaata nüüd teda! Tal pole ju sisuliselt mingit usku. Mis kristlane ta üldse on?“
Kuid see on see hetk, kus Jeesus astub mängu! Ta näeb selle naise valu ja teab, et ta usk on nõder, mistõttu Ta läheb naise eest Isa ette ja hakkab palvetama ta eest. Jeesusest saab tema advokaat. „Isa, ma tean, mida see kullakallis tunneb. Olen selle ise kõik läbi teinud – kogenud hüljatust, pilget ja üle sõitmist. Hüüdsin ju isegi meeleheites: „Miks Sa oled mu maha jätnud?“ Isa, mul on sellest naisest kahju, kuid ma olen uhanud ära tema patud ja ta süda on endiselt mu küljes kinni.“
See on see koht, kus Jeesuse palved me eest lähevad käiku. „Isa, ma palun, et talle antaks taevast uut jõuvaru. Las Püha Vaim tulla ta üle ühe eriliselt julgustava värskusega. Anna talle rahu ja hingamist Pühas Vaimus. Ta on minu ja Saatan ei saa temast midagi!“ Ja korraga tunneb see naine end julgustatuna, kuna ta saab tänu me Ülempreestri palvetele uut armu. Meie nõrkused puudutavad Jeesust ja Ta asub tegutsema armus.