„Mu armsad, kui Jumal meid nõnda on armastanud, siis oleme ka meie kohustatud armastama üksteist.“ (1 Johannese 4:11). Siin mainitud üksteise armastamine ei tähenda ainuüksi üht käepigistust, kiiret kallistust või meelitavaid sõnu. Ei. Taoline armastus näeb üksteise vajadusi ja võtab nende osas midagi ette. Muide, Johannese sõnadele tuginedes on lausa nii, et kui näeme oma venda hädas ega võta selles osas midagi ette, pole ka Jumala armastus meis.
„Lapsed, ärgem armastagem sõnaga ja keelega, vaid teoga ja tõega!“ (1 Johannese 3:18). On ilmselge, et üksteise armastamine on Jumalale meelepärane. Kuid teiste armastamine on võimatu seni, kuni sa pole veendunud, et Jumal armastab ka sind. Johannes kirjutab: „Jumal on armastus ja kes püsib armastuses, püsib Jumalas ja Jumal püsib temas.“ (1 Johannese 4:16). Me lihtsalt ei saa armastada teisi enne, kui see tõde pole kindlana juurdunud meisse endisse. Tõde, et: „Jumal armastab mind vaatamata mu nõrkustele ja läbikukkumistele!“ Kui oled veendunud, et Jumal armastab sind, voolab Tema armastus ka sinust loomulikul moel välja.
Kui peame vimma mõne oma usuõe- või venna vastu, ei ole meis Jumala armastust. Veelgi enam, kui me ei anna andeks üksteisele, ei anna ka Jumal meile andeks. Nii et, armastus pole miski, millest vaid rääkida. Armastus tähendab tegutseda ja elada seda välja.
Kui tahad olla tõeliselt meelepärane Jumalale, avab Jumal ka su silmad sind ümbritsevate inimeste vajaduste suhtes. Isekad kristlased ei tea midagi taolisest armastusest teiste vastu. Hoolimise and antakse vaid neile, kes seda otsivad ja seda endale paluvad. Kristuse Vaim annab sulle märku teiste vajadustest, pannes sind hüüdma: „Õde! Vend! Las ma aidata sind! Tahan seista koos sinuga sel raskel ajal.“ Jumal saadab su teele ühe vajadustes inimese teise järel, kuid samas ei muutu see su jaoks koormaks. Hoopis vastupidi – see on põnev su jaoks, sest sa saad osa Jumala rõõmust!