Tavainimeste jaoks on vanaks jäämine hirmutav, kuid Kristuse Ihus saavad kõrges eas inimesed just väge juurde – väge, mis ületab isegi kõik prohveteeringud ja nägemuste nägemised. Elu lõpusirgele jõudes on kõige olulisemad need inimesed, keda armastad – need, kes sulle kõige lähemal ja kelle Jumal on su hoolde usaldanud.
Vananedes Kristuse Ihus, ei pea sa end lihtsalt kerra tõmbama ja ära surema. Võid hoopis hakata elama! Meie südamehüüd peaks olema: „Oo Jumal, pööra me südamed selle põlvkonna laste poole. Ükskõik, kui kaugel nad ka ei tunduks olevat – anna meile julgust rääkida nende ellu ja jätta endast maha üks kestev mõju.“
Võib-olla su minevikus räägitud sõnad polnud päris need, mis nad pidanuks olema, kuid täna võib olla uus algus. Vaatamata kõigile su vigadele ja puudustele on Jumal siiski ustav ning annab meile ka väe kõnetada järgmist põlvkonda. On lausa hämmastav, kui mõistad, et sul vägi muuta oma sõnadega kellegi elu. Mäletan, kuidas läksin noore kristlasena läbi teatud ajaetapist, kus tundsin end täieliku läbikukkujana ja kus langesin paariks kuuks täiesti kui meeleheite pilve alla.
Kord ühel päeval olin väljas ühe vanema politseinikuga, kelle nimi oli Doug ja kes oli ka kristlane. Ta küsis mu käest: „Mis viga?“
„Olen nii meeleheitel“ vastasin ma. „Tunnen end täieliku läbikukkujana. Tahaksin olla teistmoodi, kuid see on täiesti lootusetu.“
Ta vaatas mulle otsa ja ütles: „See on kõigest hingevaenlane, kes püüab sind hukka mõista. Kuid neile, kes on Jeesuses Kristuses, pole mingit hukkamõistu. Ma tean, et igatsed Jumala järele, mistõttu jäta see hädine suhtumine sinnapaika.“
Ma mäletan neid sõnu veel tänaseni, mida ta mu elu üle rääkis! Need polnud midagi ülierilist, kuid need olid vanema mehe sõnad, mis said räägitud noorema mehe ellu ja need aitasid mind taas jalule.
Carter Conlon liitus Times Square’i koguduse pastorite meeskonnaga ps. David Wilkersoni kutsel 1994 aastal. 2001 aastal sai temast koguduse vanempastor.