Jeesus ütles Ketsemani aias: „Mu hing on väga kurb surmani.” (Matteuse 26:38) Kujutad sa ette, et ka Jumala Poeg võis kogeda üht segaduse hetke? Kas Ta siis ei teadnud, et on kohe peagi saavutamas võitu nii põrgu kui surma üle? Kas Tal siis polnud kaasasündinud tunnetust oma saatusest, teadmises, et Isa on koos Temaga?
Põlvkondade kaupa kristlasi on väitnud, et raskeim osa kogu usu juures on see viimane pooltund. Tahaksin omalt poolt lisada, et segadusetund saabub just vahetult enne võitu; just vahetult enne seda, kui pimedus saab murtud ja valgus hakkab koitma. Sa saad kogema just vahetult enne Saatana väe võitu hävitavat segaduste ööd. Sel hetkel on sul tunne, otsekui kogu juhtimine ja eesmärk su elus oleks kadunud. See Jumala Vaimu ligiolu, millele kord tuginesid, tundub kui haihtunud olevat. Oled kui ühel meelel Iiobiga, kes ütles, et kui Jumal ongi midagi tegemas, siis tema seda vähemalt ei näe. (vt Iiobi 23:9)
Paljud Kristuse Ihu liikmed seisavad silmitsi moraalsete teemadega nagu Taavetki omal ajal. Nad mõtlevad keset oma segadusetundi: „Jumal, miks mina? Otsisin Sind kogu oma südamest, kuni patt mind jalust niitis. Mu hing on sest’ kõigest nakatunud ja ma ei saa enam millestki aru.“
Ära mitte arvagi, et keegi, kes on olnud võimsalt Jumala poolt kasutatud, omaks kõiki vastuseid. Ma tean väga hästi, mida tähendab kogeda jumalikku vaikust keset segadusetundi. Ma tean, mis tunne on minna läbi tormide ja mõistetamatute olukordade ilma näilise juhatuseta. Kõik mu varasemad mudelid juhtimise ja tunnetuse vallas olid korraga kasutud. Ma lihtsalt ei teadnud, millist teed mööda minna, mis tõi esile ühe karje mu südames: „Issand, mis toimub? Ma ei tea, millist teed mööda minna!“
Me kõik saame seisma silmitsi pimedusetunniga. Kuid tänu Jumalale, et tegu on vaid ajutise nähtusega. Issanda igatsuseks on muuta me teerada selgeks. Ta on tõotanud meile: „Ma pöördun te poole oma heldust mööda.“ Ja nõnda Ta ka teeb, osutades meile kui oma lastele oma erakordset armu keset me eraldatuse aegu.