Osa kõige enam õnnistatud inimesi Jumala kojas on pimedad oma õnnistuste suhtes. Kui kahju! Nad ei tunne ära neid võrratuid asju, mida Isa on neile andnud, mistõttu nad ka ei naudi neid täie rinnaga. Üheks põhjuseks võib ehk olla hävitav võrdlemise harjumus.
Sa võid vaadata ringi Kristuse Ihus ja näha teisi kristlasi, kes tunduvad olema andekamad ja rohkem õnnistatud. Osa neist on õppinud Piibli raamatuid pähe, samas kui mõned teised oskavad jutlustada, õpetada või laulda. Saatan tahab, et võrdleksid end teistega ja ütleksid: „Vaene mina! Mul pole nii palju ajumahtu, et õppida pähe kogu Jumala Sõna ja ma kohe kindlasti pole suuteline panema kokku mõnda jutlust. Mul lihtsalt pole ühtegi sellist andi nagu mu õdedel-vendadel.“
Mu armas, Jeesus ütleb sulle: „Sa oled õnnistatud!“ Ta ei öelnud: „Õndsad ja õnnistatud on need, kes on tugevad, rõõmsad, iseseisvad, jõulised ja üliandekad.“ Vaid selles imeilusas Piibli kirjakohas, mida üldsus teab ka kui Mäejutlusena, mainib Ta vaimust vaeseid; kurbasid; tasaseid; neid, kellel on nälg ja janu õiguse järele; halastajaid; puhtaid südamelt; rahutegijaid ja neid, keda kiusatakse taga õiguse pärast (vt Matteuse 5:3-10). Ta ütles: „Sa oled õnnistatud, sest minu tugevus täidab su nõrkuse. Ja kuna sa usaldad mind, saan ma ka kasutada sind.“
Jumal teab inimloomuse kohta kõike. Vaatame korra Aabrahami. Jumal teadis, et ta saab kogema suurt rõõmu, kui tõotus pojast saab täituma. Aabraham võis ehk öelda: „Ta tegi seda! Jumal tõotas mulle poega ja Ta pidas oma sõna!“ Samas Jumal teadis, et Aabraham poleks poja saabumise järel lõpuni rahulolev. Ta teadis, et Aabraham saab endiselt olema rahutu, seesmiselt näljane ja kogema sõnul seletamatut vajadust, mida ükski inimhing ei saa rahuldada. Kas sama ei juhtu meiegagi, kui saame lõpuks kätte selle, mida oleme nii väga igatsenud? Oleme kõige enam õnnistatud siis, kui mõistame, et ainuüksi Jumal ise saab lõplikult rahuldada me kõige sügavaimad vajadused.