„Aga te kõik rüütage end alandlikkusega üksteise vastu, sest „Jumal paneb suurelistele vastu, aga alandlikele annab armu” (1. Peetruse 5:5).
Kui imeline see oleks, kui kõik usklikud elaksid alandlikkuses! Kui kütkestav oleks kogudus kadunud, haiget saanud ja murtud maailmale ning haavatud leiaksid tervenemist Issanda kojas. Ja veelgi enam – kui imeline ja auline vaatepilt oleks see me Isale, kui Ta näeks oma Kogudust olemas rüütatud alandlikkuse rüüdega.
Osa inimesi arvab, et alandlik olemine tähendab teiste mitte solvamist, samas kui tegelikkuses tähendaks see pigem inimestele kui Jumalale meelepärane olemist. Maailm võib ju põlastada alandlikkust, kuid nagu selleski kirjakohas näeme – Jumal ülendab neid, kes elavad alandlikkuses. See pole mitte alati kerge. Muide, ilma Jumala armuta on see lausa võimatu.
Alandlikkus on vajalik saamaks osa Jumala poolt välja valatavatest õnnistustest. Alandlikkuse vastandiks on domineeriv suhtumine. See tähendab inimest, kes alati kamandab ja kasutab oma võimu ilma vähimagi armu- või halastuseta. Peetrus aga ütleb, et peaksime rüütama end alandlikkusega. Arvasin alati, et alandlikkus tähendab millegi kõrvale heitmist või ära võtmist, kuniks järgi pole enam midagi. Peetrus aga ütleb, et alandlikkus tähendab hoopis teatud asjade kandmist.
Üks viis, kuidas kasvada alandlikkuses, on panna kogu oma usaldus ja lootus täielikult Jumala peale. „Heitke kõik oma mure tema peale, sest tema peab hoolt teie eest!“ (1. Peetruse 5:7). Kuid oma murede heitmine Jumala peale on võimatu, kui sa esmalt ei usu, et Ta on võimas. Sa ei heidaks ühtki oma muret Jumala peale, kui teaksid, et Ta veaks sind alt või petaks sind.
Alandlikkus vabastab meid üleolevusest stiilis: „Saan endaga ise hakkama“, andes meile väe usaldada Jumala tugevat kätt. See toob meid ühte rahupaika, mis on juurdunud ja rajatud Temasse. Seetõttu otsusta juba täna, et hakkad kasvama alandlikkuses, lastes Jumalal juhtida oma elusündmusi. Alandu Tema ees, et Ta saaks sind õigel ajal ülendada (vt (1. Peetruse 5:6).