„Olge ikka rõõmsad Issandas! Taas ma ütlen: Olge rõõmsad! Teie leebus saagu teatavaks kõigile inimestele. Issand on ligidal! Ärge muretsege ühtigi, vaid teie vajadused saagu kõiges Jumalale teatavaks tänuütlemisega palumises ja anumises. Ja Jumala rahu, mis on ülem kui kogu mõistmine, hoiab teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses. Viimaks veel, vennad, mis iganes on tõene, mis auväärne, mis õige, mis puhas, mis armastusväärne, mis ülendav, ja kui miski on vooruslik ja kui miski on kiidetav, seda arvestage!“ (Filiplastele 4:4-8).
Millele sa tegelikult keskendud? Kas takerdud täiega selle sisse, mis su elus kõige enam katki on või keskendud mõnele muule valdkonnale oma elus, mis hästi ei toimi? Kui me ettevaatlikud pole, võime saada nii haaratud mõnest oma probleemist, et unustame ära palju ilusat ja head, mida Jumal on tegemas.
Mina ja mu naine ostsime mõni aasta tagasi uue auto. See oli nii vaikne ja mulle nii meeldis sõita sellega. Kuniks üks väike kruusakivi lendas tee pealt mu esiaknasse ja tekitas sellele väikese defekti. Lükkasin selle parandamist koguaeg edasi, mispeale see väike mõra muutus üha suuremaks, kuniks lõpuks sai sellest ainus asi, millele mõelda suutsin. Igakord, kui oma ilusa, uue auto peale mõtlesin, kinnitus mu pilk sellele kahjustatud aknale, mille seis muutus üha hullemaks tänu mu enda hoolimatusele.
Sama võib juhtuda ka me endi elus vahel. Asjad, mis on mõeldud kui kalliteks kingitusteks Jumalalt, saavad varjutatud mõne väikese (või siis ka mitte väikese) tüütu aspekti poolt ja me hakkame nurisema, virisema ja võrdlema. Nii et, selle asemel, et elada ja käia võidus ning tänutundes, oleme me haaratud katki läinud osadest.
Paulus viitab sellele ülal väljatoodud piiblisalmis, juhendades meid elama rõõmu ja tänu täis võidukat elu ning rääkima asjadest, mis õiged, puhtad ja armastusväärsed. Kõige selle auliseks tulemuseks on aga see, et Jumala rahu saab olema meiega!