„Ühte ma olen palunud Issandalt; seda ma üksnes nõuan, et ma saaksin asuda Issanda kojas kogu oma eluaja ning tähele panna Issanda leebust ja mõtiskleda tema templis.“ (Psalmid 27:4)
Taavet tunnistab: „Issand, mul on vaid üks palve ja soov. See on mu elu kõige olulisem eesmärk. See täidab mind täiega ja ma püüdlen selle poole kõigega, mis minus on.“ Siinkohal ei tasu arvata, et Taavet oli mingi askeet, kes end maailmast välja lülis ja kuhugi üksildasse, eraldatud paika varjus. Ei. Taavet oli kirglik tegude mees ja suur võitleja, kelle võitudest laulsid suured rahvahulgad. Kuid ta oli sama kirglik ka oma palveelus ja pühendumises Jumalale. Ta süda igatses Jumala järele. Jumal oli õnnistanud Taavetit ja täitnud paljud tema südameigatsused. Nii oli ta ka saanud osa kõigest, mida üks inimene võiks elult eales tahta: rikkusest, võimust ja meelevallast, austusest ning imetlusest. Lisaks sellele oli ta veel ümbritsetud pühendunud meestega, kes olid valmis tema nimel elu andma.
Kuid kõige enam oli Taavet ülistaja – Jumalat kiitev mees, kes tõi Jumalale tänu kõigi oma õnnistuste eest. Kui Taavet rääkis soovist „asuda Issanda kojas kogu oma eluaja“, ei pidanud ta silmas oma troonist loobumist ning reaalsesse Jumala templisse kolimist. Ei. Ta süda igatses millegi järele, mida Ta oli näinud oma vaimus. Ehk lühidalt öeldes ütles ta: „Jumalas on üks au, ilu ja põnevus, mida ma pole veel näinud. Kuid ma tahan teada, mis tunne see on omada segamatut kontakti oma Jumalaga. Tahan, et mu elu oleks elav palve.“
Kui Taavet palus Jumalat: „Ole mulle armuline ja vasta mulle!“ (Psalmid 27:7), vastas Jumal talle nende lihtsate sõnadega: „Otsi mu palet!“ (Psalmid 27:8). See on see võti! Kui otsid Jumala palet, toob Ta sind jätkuvasse, segamatusse ühendusse Kristuse auga.