Üks kaasaja koguduse suuri tragöödiaid ja Jumala suurimaid südamevalusid on tõsiasi, et paljud kristlased pole tõeliselt õnnelikud. Nad teevad küll head nägu – lauldes, naeratades, plaksutades ja kiites Issandat, kuid kogu selle välise kesta all peitub tohutu üksildus ja sügav meeleheide.
Need kristlased on tulised ja muutuvad siis korraga külmaks. Nad ei suuda hirmuga toime tulla ning masendus sõidab neist kui teerulliga üle. Üks nädal on nad omadega õnne tipul ja teine nädal täiega lääpas. Sageli kulgevad nende abieludki sama mustri järgi. Üks hetk on mehe ja naise vahel kõik hästi, järgmine hetk on nad aga enam kui õnnetud. Nad püüavad seda põhjendada väitega: „Eks abielud ju olegi sellised. Ei saa ju ometi oodata, et oled koguaeg armastav ja õnnelik.“
Usklikud, kes on taolisse üles-alla tsüklisse kinni jäänud, peaksid panema tähele Pauluse sõnu Timoteosele. Ta julgustas seda noort meest aitama inimesi, et nad hoiaks alal oma kaine mõistuse ja „pääseksid lahti kuradi paelust, mis on püüdnud nad oma tahtmise valda.“ (2. Timoteose 2:26) See on täiuslik kirjeldus paljudest kristlastest. Kuna nad on andnud Saatanale loa, liigub too nende eludes sisse-välja nagu ise heaks arvab. Nad ei kasuta mingit meelevalda peatamaks Saatanat oma südame uksel, mistõttu ta rakendab oma võimu nende kallal täie uhkusega. Ta ütleb: „Sinus pole mingit Kristuse väge, et peatada mind, mistõttu oled mu vang ja ma teen sinuga, mida iganes soovin.“
Kristuses peituva võidu vähesus on lausa õõvastav! Jeesus ei surnud selleks, et elaksid peale oma südame andmist Talle endiselt Saatana mõjuvõimu all. Seetõttu ole valvel, et sa ei sattuks Saatana lõksu. Selle asemel häälesta oma süda kindlale koos käimisele Jumalaga ning Tema tõotuste välja kuulutamisele oma elu üle. Otsusta otsida Tema palet kõigest jõust ja Ta täidab su südame tõelise ning kestva rõõmuga.