PEAME TÄNAMA JUMALAT

David Wilkerson (1931-2011)

Joona oli prohvet, kes mõistis täienisti Issanda heldust. Kuid samas ei saanud ta seda õigesti nautida. Selle asemel pööras Joona Jumala helduse hoopis koormaks enda jaoks.

Jumal käskis Joonal minna kurjusest tulvil Niineve linna ja kuulutada seal saabuvast kiirest hävingust. Niinevlased muide olid Iisraeli vaenlased. Neid Jumala juhtnööre kuuldes tormas Joona aga minema. Mis tingis taolise ekstreemse reaktsiooni? Teadmine, et Jumal on armuline ja helde. Joona selgitas Issandale: „Sest ma teadsin, et sina oled armuline ja halastaja Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ja et sa kahetsed kurja.“ (Joona 4:2)

Ehk teisisõnu: „Jumal, Sa oled käskinud mul kuulutada Niinevele, et neil on vaid 40 päeva enne hävinu saabumist. Kuid ma ei saa seda teha, sest ma tean Sind. Sa oled kergesti mõjutatav. Pisarad ning meeleparandus muudavad Su südame härdaks ja ma tean juba, mis siis juhtub. Kui näed niinevlasi nutmas, muudad kindlasti oma meelt. Ja selle asemel, et mõista nende üle kohut, õhutad Sa neid hoopis pöörduma Sinu poole ja ma jään lihtsalt lolliks nende ees!“

Lõpuks Joona siiski läks Niinevesse, kuid seda vaid tänu kala kõhus edasi liikumisele, kes ta lõpuks maismaale välja sülitas. Joona kuulutas Niinevele Jumala kohtumõistmist ja nagu ette arvatud – rahvas parandas meelt. Patust paadunud niinevlased nutsid, paastusid, halasid ja panid endale kotiriided selga. Nad katsid isegi oma loomad leinarüüdega. See oli üks suuremaid ärkamisi, mis eales Piiblisse kirja pandud.

Ja ometi muutus Joona keset seda kõike pahaseks. Ta lausa mossitas selle pärast, et Jumal säästis Niineve, selle asemel, et tunda rõõmu nende õigeks saamise üle. Ehk lühidalt öeldes – Joona ei tundnud rõõmu Jumala heldusest.

Mu armsad, Jumala rahvana ei tohiks me sama viga korrata. Peaksime tänama Jumalat Tema armulikkuse ja helduse eest meie, meie koguduste ja rahva suhtes.