Apostel Paulus oli üks kartmatu mees. Kust ta küll leidis oma kindluse ja rõõmu keset oma raskusi, ebakindlust ja vastuseisu? Ja kuidas me võiks leida seda sama keset aegu, kus täna elame?
Esiteks, kui koged valu teiste valu pärast, kingib Jumal sulle rõõmu! Paljud inimesed kannatavad millegi pärast – kaotatud töö, segaduses või pettunud abikaasa, pikale veninud haiguse, vaesuse vms. pärast.
Filiplastele 1:1 on öeldud: „Paulus ja Timoteos, Kristuse Jeesuse sulased.“ Paulus ütles: „Olen ori, kes on täiesti kui maha müüdud. Kristus on mu kõik.“ Siis aga pöördus ta laiema seltskonna poole, öeldes: „Kõigile Filippis olevatele pühadele Kristuses Jeesuses ning ülevaatajaile ja abilistele.“ Mulle meeldib see, sest vaid 10 aastat varem oli ta alustanud Filipi kogudusega, kuhu kuulusid vaid üks vang, üks naine ja üks orjatar. Nüüd aga oli koguduses nii vanemaid, ülevaatajaid kui abilisi. Koguduses valitses struktuur, kord ja elujõud!
Kuid siis ta ütles salmis 2: „Armu teile ja rahu Jumalalt.“ Sellega ta häälestab meid õigele lainele keset me katsumusi, et toetuksime armule ja rahule, mis tulevad vaid ühest allikast – Jumalalt, Isalt ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt.
„Ma tänan oma Jumalat iga kord, kui ma teid meenutan, alati igas oma palves teie kõigi eest rõõmuga tehes eestpalvet.“ (Filiplastele 1:3-4). Mulle meeldib see, kuidas ta ütleb: „Kui ma teid meenutan.“ Vahel me meenutame vaid osasid inimesi, kas pole? Vahel me ei taha palvetada oma vaenlaste eest - nende eest, kes meile haiget teinud või meid ära kasutanud; raske loomuga inimeste eest koguduses või me oma peres. Kuid Paulus ütleb: „Ma palvetan te kõigi eest ja mil iganes ma seda teen, ma teen seda rõõmuga.“