Iga pastor, jutlustaja ja evangelist vajab palveabilisi, kes tema eest pidevalt eestpalveid teeksid. Võin siinkohal kinnitada, et olen isegi olnud aastate jooksul kantud paljude ustavate palvesulaste poolt.
Piibel ütleb meile, et kui Peetrus vangis istus, siis „kogudus palvetas lakkamatult Jumala poole tema pärast.“ (Apostlite teod 12:5). Jumal päästis Peetruse läbi ime ja seda tänu palveabilistele. Paulus ainuüksi ei vajanud palveabilisi, aga ta oli ka ise üks nendest. Ta teadis, et evangeeliumi kuulutajana on see osa tema kutsumisest. Ta kirjutas filiplastele: „Kristuse Jeesuse sulased, - kõigile Filippis olevatele pühadele…Ma tänan oma Jumalat iga kord, kui ma teid meenutan, alati igas oma palves teie kõigi eest rõõmuga tehes eestpalvet… sest teie olete minu südames.“ (Filiplastele 1:1, 3–4, 7).
Nõnda samuti kirjutas Paulus ka roomlastele: „Jumal…on ju minu tunnistaja, kuidas ma lakkamatult meenutan teid alati oma palveis…“ (Roomlastele 1:9-10). See sõna „meenutan“ tähendab: „Ma kannan teie nimesid ja vajadusi Jumala ees.“ Ehk siis lühidalt öeldes – Paulus ei oodanud teistelt midagi, mida ta polnud valmis ise tegema.
Tead sa ehk mõnda usklikust õde või venda, kes on teatud sorti elutormide keerises? Kui nii, siis kas vaid räägid sellest teistele, või kannad ka nende nimesid Jumala ette, seistes nende eest palves? Igatsed sa palveabilise teenistuse järele? Võimsad vabanemised leiavad aset, kui Jumala pühad Teda lapsemeelses usus innukalt ostivad, seistes oma õdede-vendade vajaduste eest.