Osa piibliõpetajaid ütleb, et elame uskmatuses, kui palume Jumalalt ikka ja jälle ühte ja sama. Et see on ketserlus! Kuid Jumal on andnud meile korralduse paluda, otsida ja paastuda – hüüda Tema poole, saamaks osa Tema tõhusast ja ehedast varustusest (vt Matteuse 7:7-8). Juba alates aegade algusest on tõelised Jumala sulased pööranud Jumala tõotused palveteks:
- Jeesus teadis, et Isa oli tõotanud Talle kõiki asju juba enne selle maailma rajamist. Ometi palus Jeesus tunde, et Jumala tahe võiks sündida siin maa peal. Ta jagas isegi ühe tähendamissõna, mis illustreeris järjepidevust palves, rääkides ühest järeleandmatust lesest, kes nõudis kohtunikult õigust seni, kuni selle ka sai (vt Luuka 18:1-8).
- Jumal andis Hesekielile imelised tõotused Iisraeli taastamise kohta, lubades, et selle rahva varemed muutuvad taas kui Eedeni aiaks. Ometi ütles Issand, et Tema sõna ei täitu ilma palveta: „Veel sedagi ma luban Iisraeli sool paluda mul teha nende heaks…“ (Hesekieli 36:37). Jumal ütleb: „Otsi mind kogu südamest, kuni näed mu sõna täitumas. Ma toon selle vastuse, kuid sa pead esmalt paluma.“
- Jumal tõotas Taanielile, et 70 aasta möödudes saab Iisrael taas taastatud. Kui Taaniel nägi määratud aastat saabumas, oleks ta ju võinud usus oodata Jumala tõotuse täitumist. Taaniel aga langes selle asemel silmili ja palvetas kaks nädalat, kuniks nägi Jumalat kõike täitmas (vt Taanieli 9:24-27).
Vanas Testamendis kandsid Iisraeli preestrid oma rinnakilpidel kõigi Iisraeli suguharude nimesid. See sümboliseeris seda, et inimeste vajadused olid pidevalt preestrite südameis ja palvetes. Milline võrratu kujund! See sümboliseerib ka Kristust kandmas meid oma südames ja kandmas me vajadusi Isa ette. Samas aga on see pilt igast kristlasest – kuninglikust preesterkonnast – kandes oma südameis kõigi teiste vajadusi.