Osa kristlasi on pidevates kriisides, soovides rääkida sulle pidevalt oma probleemidest. Neil on kohe vajadus kirjeldada teistele oma hädasid, kuid miskipärast on nad tõrksad viima neid asju Jeesuse ette, otsekui Tal polekski midagi pakkuda.
Ära nüüd minust valesti aru saa! Ma ei räägi siin neist kristlastest, kes on läbi minemas tõelistest kriisidest. Samas on seegi oluline küpsuse märk, kui me ei oota Jumalalt, et Ta tõestaks end meile mõne nähtava olukorra või seesmise, tugeva kõnetuse kaudu. Jeesus ütles, et Tema lambad tunnevad Tema häält, kuid sageli see hääl, mida Jumal tänapäeval oma rahva puhul kasutab, kostub läbi Tema kirjapandud Sõna. Nii võime sellest lugeda: „Jumal, kes muiste palju kordi ja mitmel viisil rääkis esivanematele prohvetite kaudu, on nüüd päevade lõpul meile rääkinud Poja kaudu, kelle ta on seadnud kõigi asjade pärijaks, kelle läbi ta on ka maailmad teinud.“ (Heebrealastele 1:1-2)
Kui Püha Vaim meid kõnetab, siis seda selleks, et tuletada meile meelde Jeesuse sõnu: „Aga Lohutaja, Püha Vaim, kelle Isa saadab minu nimel, tema õpetab teile kõik ja tuletab teile meelde kõik, mida mina teile olen öelnud.“ (Johannese 14:26)
Kõnelesin kord ühele jumalasulaste grupile ja kogesin Püha Vaimu juhatust paluda pastorite naistel palvetada üksteise eest. Ajal, mil need naised üksteisel käest kinni hoidsid ja üksteise eest palvetasid, langes Jumala kallis ligiolu nende kõigi üle ja nad hakkasid nutma ning üksteisega rääkima. Seal polnud mingit välku ega pauku või muid üleloomulikke ilminguid. Lihtsalt Püha Vaimu kaunis, vaikne töö. Hiljem kuulsime paljude nende samade naiste käest, kuidas see eriline aeg Issanda palge ees oli muutnud nende elusid.
Ära lange selle lõksu, et ootad ei tea milliseid imesid ja tunnustähti! Lihtsalt kuuletu Jumalale, usu Tema Sõna ning usalda kõik ülejäänu Tema hoolde!