Mooses oli täiesti üksinda Hoorebi mäel, karjatamas oma äia lambaid, kui üks kummaline vaatepilt köitis ta tähelepanu – üks põõsas oli leekides. Minnes lähemale, kuulis ta Jumala häält teda sealt põõsast hüüdmas. „Ja Mooses mõtles: „Ma põikan kõrvale ja vaatan seda imet, miks kibuvitsapõõsas ära ei põle.” Kui Issand nägi, et ta pöördus vaatama, siis Jumal hüüdis teda kibuvitsapõõsast ja ütles: „Mooses, Mooses!” Ja tema vastas: „Siin ma olen!”“ (2 Moosese 3:3–4). Jumal oli seal selles põõsas ja see oli ka põhjus, miks see põles ja ometigi ei põlenud ära. See oli visuaalne näide Jumala pühadusest.
Jumal ütles Moosesele: „Ära tule siia, võta jalatsid jalast, sest paik, kus sa seisad, on püha maa!” (2 Moosese 3:5). Enamus meist lipsab sellest salmist üle, mõistmata selle tegelikku sügavust, mis kõik on seotud sellega, kuidas olla püha. Jumal oli kohe, kohe esitamas Moosesele oma igavikulist kutset tema elu jaoks – vabastada iisraellased orjusest. Kuid esmalt pidi Jumal näitama Moosesele pinnast, millelt Talle läheneda. See pidi olema püha maa. Lühidalt öeldes oli Mooses kutsutud silmast-silma osadusse püha Jumalaga, mistõttu teda tuli selleks korralikult ette valmistada.
Mooses tundis hirmu, kui Jumal teda kõnetas: „Mooses kattis oma näo, sest ta kartis Jumalale otsa vaadata.“ (2 Moosese 3:6). Miks ta kartis? Sest ta sai ilmutuse sellest erakordselt pühast alast, millelt Jumalale läheneda! Uues Testamendis leidub sellele täiendav salm, „et ükski inimene ei kiitleks Jumala ees.“ (1 Korintlastele 1:29). See Pauluse poolt väljendatud salm pole ainuüksi Uue Testamendi tõde. Sama kehtis ka Moosese päevil. Mooseski pidi teadma, et Jumala töö ei saa tehtud inimliku võimekuse kaudu, vaid ainuüksi tänu usaldusele ja sõltuvusele Jumalast. Pühadus pole miski, mida saaks kuidagi lihtsalt saavutada või selle nimel töötada. Pigem on see miski, millesse usume usu kaudu ja mille osas usaldame Jeesuse tööd.