Kas kristlane võib end tõesti üksikuna tunda? Tuntud evangelist Billy Graham ütles kord, et läbi kõigi nende aastate, mil ta kohtus inimestega üle kogu maailma, oli üksindus tema meelest kõige suurem probleem, millega inimesed silmitsi seisid. Teoreetiliselt ei tohiks meist keegi tunda üksindust, sest Jeesus Kristus – sõber üle kõigi sõprade – ütles: „Ma ei hülga sind ega jäta sind maha!” (Heebrealastele 13:5) Ta elab me sees, tänu millele on meil ressurssi, millest ammutada. See on miski, millest mittekristlased ei tea midagi.
Teiseks on meil perekonna identiteet, kuna oleme „sündinud uuesti“ Jumala perekonda, olles Tema lapsed ja omades õdesid-vendi Kristuses. Ja ometi maadlevad kristlased üksinduse tundega. Omaenda püüdlustes põgeneda üksinduse eest, olen omandanud teatud olulised põhireeglid, mille kallal pidevalt töötan:
- Selle asemel, et otsida inimesi, keda usaldada, keskendu täielikult Jumalale, sest ainuüksi Tema on usaldusväärne. Seda tehes ei oota sa inimestelt rohkem kui nad sulle pakkuda suudavad.
- Võta igapäevaselt aega, et olla vaid koos Jumalaga. Sõltumata elupingetest või tihedatest graafikutest. Palveta iga oma probleemi pärast – olgu see suur või väike. Piiblis on öeldud: „Ärge muretsege ühtigi, vaid teie vajadused saagu kõiges Jumalale teatavaks tänuütlemisega palumises ja anumises. Ja Jumala rahu, mis on ülem kui kogu mõistmine, hoiab teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses.“ (Filiplastele 4:6-7)
- Õpi ütlema „ei“. Kui sul on kalduvus olla töösõltlane (st sa leiad tõelist naudingut ainuüksi tööst), siis tunnista seda ja tegele sellega. Vabasta oma elu ebaolulistest asjadest, mis röövivad su aega Jumalaga või perega, laskmata sul osaleda ka koguduse töös või omada olulisi taastumisaegu.
- Selle asemel, et mõelda pidevalt oma probleemide peale, sirutu parem kellegi teiseni läbi lihtsa sõpruse. Nii võid saada osa millestki palju suuremast kui see, mida ise välja annad.
Ja isegi, kui koged siiski vahel üksindust, on Jeesus su kõige allikas.
Nicky Cruz, rahvusvaheliselt tunnustatud evangelist ja viljakas raamatute autor, pöördus Jeesuse Kristuse poole 1958 aastal New York Citys peale David Wilkersoniga kohtumist. Enne seda oli ta elanud vägivaldset ja kuritegelikku elu. Tema dramaatiline pöördumislugu ilmus esmalt D.Wilkersoni raamatus „Rist ja pussikangelased“ ja hiljem juba tema enda bestselleris „Jookse, poiss, jookse.“