Sageli, kui tundub, et Jumala rahvas on kõige hullemates seisudes üldse, teeb Jumal neis olukordades midagi võimatut! Seetõttu peame just sellistel aegadel langetama teadliku otsuse uskuda Temasse ja iga sõna, mis me huulilt lähtub, peab olema kooskõlas sellega, mida Jumal on öelnud. Me ei saa lihtsalt vait jääda. Usun, et elame praegu just sellistel aegadel.
Psalmides 115 maalib psalmist pildi hauast, öeldes: „Ei surnud kiida Issandat ega need, kes lähevad alla vaikusesse.“ (Psalmid 115:17). Heebrea keeles tähendab see „need, kes lähevad alla vaikusesse“ neid, kes ei saa enam rääkida.
Uskmatus on miski, mis võib sulgeda su suu – sa kaotad oma kõnevõime, oma laulu, oma tunnistuse ja oma imetluse selle suhtes, kes Jumal tegelikult on. Üks lugu Luuka evangeeliumis annab meile väga selge pildi taolisest kummalisest vaikusest. Issanda ingel ilmus preester Sakariasele ja ütles talle, et tolle viljatu naine Eliisabet toob ilmale poja. Jumal ütles: „Ma saan tegema midagi üleloomulikku su elus. Sõltumata sinu võimetusest, saan mina oma kõikvõimsuses tegema midagi, mis pöörab rahva tagasi minu juurde.“ (loe Luuka 1:5-22)
Sa võid Sakariase kombel olla nii õige, kui veel olla annab, käies igal palvekoosolekul, lugedes ustavalt Piiblit ja elades Jumalale iga päev. Kuid varem või hiljem kogeme me kõik lootusetust, hüüdes Isa poole ja paludes vastuseid. Ta võib neil hetkedel öelda midagi nii sügavat ja tähendusrikast, et ilma Jumala enda sekkumiseta on seda raske isegi ette kujutada. Ja see on just see otsustamise koht - kas sa usud selles asjas Jumalat, või omaenda südame nõtrust?
Tahan kogu südamest julgustada sind uskuma Jumala poolt antud tõotustesse ja võtma vastu selle, mille Tema on su jaoks valmis pannud. Ära lange uskmatuse ja kahtluste sisse nagu Sakarias seda tegi.
Carter Conlon liitus Times Square’i koguduse pastorite meeskonnaga ps. David Wilkersoni kutsel 1994 aastal. 2001 aastal sai temast koguduse vanempastor.