Kristuse nimes peituva väe kuulutamine pole mingi keeruline, varjatud tõde. Raamatukogud on täis raamatuid, mis kirjutatud Jeesuse nimega seotud teemadel ja mille autorid püüavad aidata usklikel mõista Jeesuse nimes peituvaid sügavamaid mõisteid. Samas aga jälle on enamus neid raamatuid nii sügavad, et ületavad enamuse lugejate mõistuse.
Mina aga usun, et tõde, mis peitub Jeesuse nime mõistmises, on nii lihtne, et isegi laps peaks olema võimeline seda mõistma. Ja see peitub järgnevas – kui me palume midagi Jeesuse nimel, peame olema veendunud, et see on sama hea, kui Jeesus ise palvetaks Isa ees. Aga kuidas see saab nii olla?
Me teame, et Jumal armastas oma Poega. Ta kõneles Jeesusega ja õpetas Teda, kui Too maa peal viibis. Ja Jumal ainuüksi ei kuulnud igat oma Poja palvet, aga ka vastas neile. Ehk lühidalt öeldes – Isa ei öelnud kunagi ühelegi oma Poja palvele „Ei.“
Täna on igaüks, kes usub Jeesusesse, rüütatud Tema Poja staatusega. Seetõttu võtab me taevane Isa meid vastu sama lähedaselt kui Ta teeb seda oma Pojaga. Miks? Tänu meie vaimsele liidule Kristusega. Läbi oma ritilöömise- ja ülestõusmise on Jeesus teinud meid üheks Isaga. „Et kõik oleksid üks, nii nagu sina, Isa, minus ja mina sinus, et nemadki oleksid meis…mina neis ja sina minus.“ (Johannese 17:21 ja 23).
Lihtsamalt öeldes – me oleme nüüd perekond - üks nii Isa kui Pojaga. Meid on lapsendatud ja meil on täielik õigus pärandile, mis kuulub kõigile lastele. See tähendab, et kogu taeva vägi ja kõik selle allikad on tehtud meile kättesaadavaks läbi Kristuse. Ja kuna me oleme rüütatud Jeesuse Poja staatusega, siis me ka teame, et Isa võtab kuulda me palveid ning vastab meile nõnda nagu Ta vastas oma Pojale.
Seega, milline imeline meelevald on meile antud, kui palume Jeesuse nimel.