„Teie olete nende asjade tunnistajad. Ja vaata, mina läkitan teie üle oma Isa tõotuse. Teie aga viibige selles linnas, kuni teid rüütatakse väega kõrgelt!” (Luuka 24:48-49).
Jeesus ütles oma sõpradele, kes olid koos Temaga 3. aastat teenistuses kaasas olnud, et nad olid olnud tunnistajateks Tema südamele, meelele, tegudele ja tarkusele. Ja ometi käskis Ta neil jääda linna – mitte liikuda – kuni.
Paljud teist, kes te seda päevasõna praegu loete, vajate seda kuni’t oma ellu. Asjad ei ole päris nii nagu sa tahad, et nad oleks või usud, et peaksid olema. Ja sa ootad, kuni midagi juhtub. Kuniks Jumal ei tule, ei muutu ka midagi. Kuniks Jumal ei tule, pole ka ühtki väelist kokkupuudet taevaga, mis muudaks kõike, mis toimub maa peal.
Luuka evangeeliumi autor kirjutas ka Apostlite tegude raamatu ja me näeme taaskord: „Kui siis Jeesus viibis koos nendega, keelas ta neil Jeruusalemmast lahkuda, käskides jääda ootama Isa tõotust.“ (Apostlite teod 1:4). Ta käsib neil taaskord oodata, kuni nad saavad väe taevast.
Oota! Ära kiirusta takka, et saada kätte asju, mille osas usud, et pead need kätte saama. Nii peame ühtpidi kui töötama oma ootamise kallal. Alandlikkus, mida ootamine nõuab, ütleb: „Mul endal pole väge, et seda teha ja ammugi ei suuda ma seda teha omaenese jõus. Vajan selleks Püha Vaimu tööd oma elus.“
Mis sa arvad, kuidas see ootamine jüngrite jaoks välja nägi? Nad ei äganud: „Oo, me peame ootama Jumala järgi!“ Ei! Me näeme, kuidas Jeesus õnnistas neid ja isegi, et Ta ise võeti üles taevasse, olid Ta jüngrid täis suurt rõõmu. „Aga Jeesus viis nad välja kuni Betaaniani ja, tõstes oma käed, õnnistas neid. Ja see sündis, et neid õnnistades lahkus Jeesus nende juurest ja võeti üles taevasse. Ja nemad kummardasid teda ja pöördusid suure rõõmuga tagasi Jeruusalemma ja olid alati pühakojas Jumalat tänades.“ (Luuka 24:50-53).